Rahvasta Leviaatan_

tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid te~ maga.“ Matt. 25, 31. „Ja ta läkitab oma inglid suure
pasunahäälega, ja nad koguvad kokku ta äravalitud.“ Matt. 24, 31. {SV 239.3}
Tema tulemisel äratatakse õiged surnud üles ja õiged elavad muudetakse. „Me kõik ei
lähe magama,“ ütleb Paulus, „aga me kõik muutume, äkitselt, ühe silmapilguga, viimase
pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena, ja me muutume
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega.“ 1. Kor. 15,
51-53. Ka oma kirjas tessalooniklastele ütleb apostel Issanda tuleku kirjelduste jätkuks:
„Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme,
ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes
Issandaga.“ 1. Tess. 4, 16. 17. {SV 239.4}
Ei ole võimalik, et Tema rahvas saaks vastu võtta kuningriiki enne Kristuse isiklikku
tulekut. Päästja ütles: „Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga,
siis Ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakse Tema ette kõik rahvad ja ta eraldab nad
üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta asetab lambad oma paremale käele,
aga sikud vasakule käele. Siis kuningas ütleb neile, kes on ta paremal käel: „Tulge siia,
minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!“ Matt.
25, 31-34. {SV 240.1}
Me nägime antud kirjatekstidest, et siis kui Inimese Poeg tuleb, äratatakse surnud uue
kadumatu ihuga üles ja elavad muudetakse. Selle suure muutuse kaudu tehakse nad pärandi
(kuningriigi) kätte saamiseks kohaseks, sest Paulus ütleb: „Liha ja veri ei või pärida
kadumatust.“ 1. Kor. 15, 50. Inimene sellisena nagu ta praegu on, on surelik ehk kaduv, kuid
Jumala riik on kadumatu, igavesti kestev. Seepärast ei saa ini-mene sellisena nagu ta praegu
on minna Jumala riiki, kuid siis, kui Jeesus tuleb, annab Ta oma rahvale surematuse ja
kutsub nad pärima kuningriiki, mille pärijateks nad senini on olnud. {SV 240.2}
Need ja teised kirjatekstid tõestasid Millerile, et sündmused, mille toimumist oodati enne
Kristuse tulekut, näiteks nagu üleüldine rahuriik ja Jumala riigi rajamine maa peale, pidid
järgnema alles Tema teisele tulekule. Seevastu vastasid kõik ajamärgid ja olukord maailmas
prohvetlikule kirjeldusele viimaste päevade kohta. Üksnes Pühakirja uurimise kaudu jõudis
Miller paratamatu järelduseni, et sellele maailmale määratud aeg hakkas lõppema. „Teiseks
valdkonnaks, mille tõendid mind oluliselt mõjutasid,“ ütles ta, „oli Pühakirja ajatabel... Ma
leidsin, et sündmused, mis olid ette kuulutatud ja mis täitusid minevikus, toimusidki
määratud ajal. Sada kakskümmend aastat veeuputuseni (1. Moos. 6, 3); seitse päeva, mis
pidid eelnema sellele ja nelikümmend päeva, mil pidi sadama vihma (1. Moos. 7, 4);
nelisada aastat Aabrahami järglaste viibimiseks Egiptuses (1. Moos. 15, 13); kolm päeva
joogikallajate ülema ja pagarite ülema unenäos (1. Moos. 40; 12-20); vaarao unenäo seitse
aastat (1. Moos. 41, 28-54); nelikümmend aastat kõrbes (4. Moos. 14, 33); kolm ja pool
aastat näljaaega (1. Kun. 17, 1) (vt. Luuka 4, 25); seitsekümmend aastat pagendust (Jer. 25,
11); Nebukadnetsari seitse aega (Tan. 4, 13 3-16); seitse nädalat, kuuskümmend kaks
194