Rahvasta Leviaatan_

ja ägasin, kuid ei teadnud, kes oli selles süüdi. Ma teadsin, et midagi on valesti, kuid ma ei
teadnud, kust või kuidas õiget leida. Olin kurb ja lootusetu.“ {SV 236.4}
Sellises masenduses oli ta mõned kuud. „Äkki,“ kirjutab ta, „sai Päästja olemus mulle
väga elavaks.“ Näis, et on ikkagi keegi, kes on nii armastav ja kaastundlik, et ta võtab enda
peale lepitada meie üleastumised ja seega päästab meid patu karistusest. Tundsin kohe, kui
armastav pidi selline isik olema ja kujutlesin, kuidas ma heidan ennast tema kätesse ja
loodan tema armule. Küsimus oli vaid selles, kuidas tõestada, et selline isik tõepoolest
eksisteerib? Tajusin, et ainult Piiblist võin saada mingeid tõendeid sellise Päästja olemasolu
kohta, samuti küsimuste kohta, mis saab pärast surma... {SV 237.1}
Mõistsin, et Piibel toob esile just sellise Päästja, keda ma vajasin ning mind hämmastas
see, kuidas võis raamat, mille kirjutajaks olid inimesed, esitada põhimõtteid, mis olid
niivõrd kohased langenud maailma vajadustele. Olin sunnitud möönma, et Pühakiri on
Jumala ilmutus. Piibel sai minu lemmikuks, ja Jeesuses leidsin enesele Sõbra. Päästja sai
mulle lähedasemaks kõigist inimestest ja Pühakiri, mis varem oli salapärane ja vasturääkiv,
sai nüüd lambiks mu jalgadele ja valguseks mu teerajale. Minu hingetormid rahunesid.
Leidsin, et Issand Jumal on Kalju keset eluookeani. Piibel sai mulle raamatuks, mida ma
kõige enam uurisin ja ma võin tõesti öelda, et uurisin teda suure rõõmuga. Ma ei suutnud
mõista, kuidas polnud ma varem näinud selle ilu ja haaravust, ning kuidas olin võinud ta
üldse kõrvale heita. Ma leidsin, et kõik, mida mu süda igatses, oli siin kirjas ning sisaldas
ravimi hinge iga haiguse jaoks. Mul kadus huvi muu kirjanduse vastu ja ma püüdsin saada
tarkust Jumalalt“ G. Eliss. „Memers of the Wm. Miller“, lk. 65—67. {SV 237.2}
Miller tunnistas avalikult, oma usku töekspidamistesse, mida ta oli põlanud. Ent tema
uskmatud kaaslased polnud pikaldased esile tooma kõiki neid argumente, mida ta ise sageli
oli toonitanud Pühakirja jumaliku autoriteedi vastu. Ta ei olnud veel võimeline neile
vastama, kuid kaalutles nii: kui Piibel on ilmutus Jumalalt, peab ta olema kooskõlas endaga,
ja kuna ta anti valguseks inimestele, siis peab ta olema kohandatud ka nende mõistusele.
Sellepärast otsustas ta Pühakirja ise uurida ja selgusele jõuda, kas näilisi vasturääkivusi on
võimalik kooskõlastada tervikuga. {SV 238.1}
Soovides Pühakirjale eelarvamustevabalt läheneda, loobus ta igasugustest
kommentaaridest ning võrdles kirjateksti kirjatekstiga ääremärkuste ja konkordsntsi abil. Ta
uuris korrapäraselt ja kavakindlalt. Miller alustas Moosese esimese raamatuga ning luges
salm-salmilt. Ta ei läinud edasi enne, km vastava lõigu tähendus talle nii selgeks sai, et see
enam mõistmist ei takistanud. Kui ta leidis midagi selgusetu olevat, võrdles ta seda teiste
Piibli tekstidega, mis näisid seonduvat uurimuse all oleva küsimusega. Ta laskis igal sõnal
leida keha teemas, mida vastav lõik Piiblis käsitles. Kui tema arusaamine läks kokku iga
kaastekstiga, siis oli selge ka asja sisu. Kui sellise uurimise käigus tuli ette mõni raskelt
mõistetav lõik, siis leidis ta sellele seletuse Pühakirja mõnes teises osas. Tõsiselt paludes
jumalikku valgust, sai talle selgeks see, mis varem oli tema jaoks segane olnud. Ta koges
192