Rahvasta Leviaatan_

Jeruusalemm ale kuulutati karistust tema pattude pärast. Manitsustest hoolimata pitseeris
linn kangekaelse uskmatusega oma saatuse. {SV 17.1}
Prohvet Miika kaudu teatas Issand: „Kuulge ometi seda, Jaakobi soo peamehed ja Iisraeli
soo juhid, kes põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on õige, kes ehitate Siionit
verega ja Jeruusalemma ülekohtuga! Tema peamehed mõistavad kohut meelehea eest, tema
preestrid õpetavad tasu eest ja tema prohvetid ennustavad raha eest! Ometi toetuvad nad
Jehoovale, öeldes: „Eks ole Jehoova meie keskel? Ei tule meile õnnetust!“ (Miika 3, 9-
11). {SV 17.2}
Need sõnad kirjeldavad tabavalt Jeruusalemma rikutud ja eneseõigeid elanikke. Samal
ajal, kui nad väitsid end hoolega pidavat Jumala käsu nõudeid, eksisid nad tegelikult
käsuõpetuse kõikide põhimõtete vastu. Nad vihkasid Kristust sellepärast, et Tema puhtus ja
pühadus paljastas nende jumalakartmatuse. Nad süüdistasid Teda kõigis neid tabanud
hädades. Kuigi nad teadsid, et Jeesus oli patuta, kinnitasid nad ometi, et Tema surm on
vajalik nende kui rahvuse julgeoleku pärast. „Kui me ta nõnda jätame“, ütlesid juutide
ülemad, „usuvad kõik temasse, siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!“
(Joh. 11,48). Nad arutlesid nii: Kui Kristus teelt kõrvaldada, oleks veel võimalik, et neist
kord tugev ja üksmeelne rahvas saaks. Nad ühinesid oma ülempreestri otsusega: parem on,
et üks inimene sureb, kui et kogu rahvas hukkub. {SV 17.3}
Selliselt ehitasid juutide ülemad üles „Siioni verega ja Jeruusalemma ülekohtuga“ (Miika
3,10). Samal ajal, kui nad tapsid oma Päästja, kes noomis nende patte, pidasid nad en-did
endastmõistetavalt Jumala poolt armastatud rahvaks ja lootsid, et Tema nad vaenlase käest
päästab. „Teie pärast,“ jätkas prohvet, „küntakse siis Siion põlluks, Jeruusalemm saab
kivivaremeks ja templimägi metsaseks künkaks!“ (Miika 3,12). {SV 17.4}
Möödus veel peaaegu nelikümmend aastat päevast, kui Jeesus oli kuulutanud ette
Jeruumasemma rasket saatust. Kogu selle aja lükkas Jumal edasi kohtuotsuse täideviimist
selle linna ja rahva üle. Imeline oli Jumala kannatlikkus evangeeliumi põlgajate ja Tema
Poja mõrvarite suhtes. Tähendamissõna viljatust puust esitas kujukalt viisi, kuidas Jumal
kohtles juuda rahvast. Juba oli antud käsk: „Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab?“ (Luuka
13,7), kuid jumalik arm säästis teda veel mõneks ajaks. Juutide seas oli veel. palju neid, kes
ei teadnud midagi Kristuse olemusest ja tööst. Ka lapsed polnud saanud kasutada kõiki
võimalusi või polnud veel võtnud vastu valgust, mille nende vanemad olid hüljanud. Jumal
tahtis neid valgustada apostlite ja nende kaaslaste kuulutuse kaudu. Neile anti võimalus
mõista, kuidas prohvetikuulutused olid täitunud mitte ainult Kristuse sündimises ja elus,
vaid ka Tema surmas ja ülestõusmises. Lapsi ei mõistetud süüdi vanemate pattude pärast,
kuid ka järeltulijad ise, mõistnud seda valgust, mis nende vanematele oli antud, hülgasid
nende põlvkonnale antud suurema arusaamise, said nad oma vanemate pattude osalisteks ja
täitsid oma kurjuse mõõdu. {SV 18.1}
12