Rahvasta Leviaatan_
ei saanud Jumal neid arvata inimeste hulka, keda kirjeldab apostel Paulus: „Aga teie, vannad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks haarata kui varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega pimeduse lapsed!“ 1. Tess. 5, 4.5. {SV 234.3} Valvurid Siioni müüridel oleksid pidanud olema esimesed kõnelema Õnnistegija tulemisest, esimesed kutsuma rahvast üles valmistuma Temaga kohtuma. Kuid nad olid muretud, unistasid rahust ja julgeolekust ning lasksid rahval magada pattudes. Jeesus võrdles oma kogudust viljatu viigipuuga, kes uhkeldas küll lehtedega, kuid oli ilma hinnalise viljata Peeti hooplevalt kinni küll religiooni välistest vormidest, kuid puudus õige alandlikkus, meeleparandus ja usk, mis ainsatena võisid muuta teenistuse Jumalale vastuvõetavaks. Vaimu viljade asemel ilmutati uhkust, vormilikkust, edevust, isekust ja rõhumist. Tagasilibisev kogudus sulges silmad ajamärkidele. Jumal ei hüljanud noid ega vähendanud oma ustavus:, kuid kogudus ise eemaldus Temast ja lahutas end Tema armastusest,. Kuna nemad lõid käega lepingu tingimustele, siis ei täitunud Issanda tõotused nende suhtes. {SV 234.4} Selline on Jumala poolt antud valguse ja eesõiguste alahindamise ja hooletusse jätmise vältimatu tagajärg. Kui kogudus ei võta vastu igat valguskiirt ega täida igat teadaolevat kohustust, siis muutub usk paratamatult vormiteenistuseks ja tõeline jumalakartus kaob. Seda tõde on koguduse ajalugu korduvalt kinnitanud. Jumal nõuab oma rahvalt usutegusid ja sõnakuulelikkust vastavalt antud õnnistustele ja eesõigustele. Sõnakuulmine nõuab ohvrit; sellega aga kaasneb rist ning seetõttu ei soovigi paljud Kristuse järelkäijad järgida taeva valgust. Sarnaselt vanadele juutidele ei tunne nad oma armukatsumise aega. Luuka 19, 44. Juhtivate vaimulike uhkuse ja uskmatuse pärast läks Issand neist mööda ja ilmutas oma tõde neile, kes Petlemma karjaste ja Hommikumaa tarkade sarnaselt pöörasid tähelepanu kogu valgusele, mida nad olid saanud. {SV 235.1} 190
Peatükk 18—Ameerika Reformaator Õiglane ja ausameelne farmer, kes oli hakanud kahtlema Pühakirja jumalikus autoriteedis, kuid kes siiski soovis tõde tunda, oli mees, keda Jumal sai eriliselt kasutada Kristuse teise tuleku kuulutamisel. Sarnaselt paljudele teistele reformaatoritele oli William Millergi maadelnud nooruses vaesusega ja õppinud selle kaudu püsivust ja enesesalgamist. Suguvõsa, kust ta põlvnes, oli tuntud sõltumatuse, vabadusearmastuse, visaduse ja suure patriotismi poolest. Need iseloomujooned paistsid silma ka Williami juures. Tema isa oli koloniaalarmee kapten ja ohvrite tõttu, mida isa oli toonud tolle tormilise perioodi võitlustele ja kannatustele, pidi Miller oma nooruses elama viletsates oludes. {SV 236.1} Miller oli füüsiliselt terve ja juba lapseeas avaldus tema tavalisest suurem vaimujõud. Sedamööda, kuidas ta vanemaks sai, kasvas tema taiplikkus veelgi. Tal oli aktiivne ja hästiarenenud mõistus, mis janunes teadmiste järele. Kuigi tal polnud õnne saada kõrgemat haridust, sai temast tänu õpihimule, hoolikale analüüsivõimele ja teraselt elu jälgivale pilgule terve otsustusvõime ja avarate vaadetega mees. Millerit tunti laitmatu kõlbelise iseloomu ja kadestusväärse noormehena, keda hinnati kõikjal otsekohesuse, kokkuhoidlikkuse ja heatahtlikkuse tõttu. {SV 236.2} Energia ja usinuse varal omandas ta varakult väikese varanduse, kuid jätkas endiselt enesetäiendamist. Ta töötas tunnustustväärivalt mitmesugustel riigija sõjaväe ametikohtadel ning tulevik näis avavat tee rikkusele ja. aule. {SV 236.3} Milleri ema oli väga jumalakartlik naine. Lapsepõlves oli ka William olnud usulise mõju all, kuid noorukieas sattus ta deistide seltskonda, kelle mõju süvendas veelgi nende kodanikujulgus, haritus ja heatahtlik suhtumine inimestesse. Ümbritsev kristlik keskkond oli kujundanud paljuski nende iseloomu. Lugupidamist ja usaldust pälvinud omaduste eest olid nad tegelikult tänuvõlgu Piiblile, kuid just neid häid ande kasutati selliselt, et need avaldasid mõju Piibli vastu. Seltsinud deistidega, võttis Miller vastu nende vaated. Üldiselt tunnustatud Fühakirja tõlgitsused tundusid Millerile tollal vastuoluliste ja kooskõlastamatutena. Uued tõekspidamised jätsid Piibli hoopis kõrvale, kuid ei pakkunud selle asemele ka midagi paremat ja nii ei rahuldanud noormeest päriselt ka deism, kuigi ta jäi nende seisukohtade juurde umbes kaheteistkümneks aastaks. Kolmekümne neljandal eluaastal sai Püha Vaim mõjutada Milleri südant nii, et ta tundis ennast patusena. Senine maailmavaade ei pakkunud mingit kindlusetunnet elu lõpuks. Tulevik näis pimeda ja süngena. Vihjates hiljem oma tolleaegsetele tunnetele, ütles ta: „Mõte tulevasest kohtust oli külm ja masendav ning õpetus isiklikust vastutusest Jumala ees tähendas minu meelest vältimatut hävingut. Taevas oli otsekui vask mu pea kohal ja maa kui raud mu jalge all. Igavik — mis see oli? Ja surm — miks see oli? Mida rohkem ma endamisi arutlesin, seda segasemaks see minu arust läks. Mida rohkem ma mõtlesin, seda rohkem puntrasse jooksid mu järeldused. Püüdsin mitte mõelda, kuid ma ei suutnud valitseda oma mõtteid. Ma oigasin 191
- Page 147 and 148: hajusid väga kiiresti laiali üle
- Page 149 and 150: kirjutistega mõjustas Simonsit ref
- Page 151 and 152: Uue järelevaataja suureks õudusek
- Page 153 and 154: Peatükk 14—Hilisemad Inglise Ref
- Page 155 and 156: Tyndale ustavad sõbrad Barnes ja F
- Page 157 and 158: kangekaelsed. (David Laing, „The
- Page 159 and 160: Böömimaa rooma-katoliku tegelaste
- Page 161 and 162: Nagu kõikidel aegadel kiriku ajalo
- Page 163 and 164: Teised, kes arvasid, et „äravali
- Page 165 and 166: Sarnaselt oma Meistrile püüdis We
- Page 167 and 168: lühendas Jumal nende tuleproovi ke
- Page 169 and 170: Prantsusmaal ilmnesid selgelt ka So
- Page 171 and 172: ajal, pidas Jumala ja Tema Püha S
- Page 173 and 174: Paavstlus oli äratanud kuningates
- Page 175 and 176: soosisid alati aadlit, kohtunikud v
- Page 177 and 178: Liigagi hästi oli rahvas õppinud
- Page 179 and 180: Jumala ustavad tunnistajad, keda se
- Page 181 and 182: Peatükk 16—Vabaduse maa Inglise
- Page 183 and 184: elaksid nüüd, oleksid nad valmis
- Page 185 and 186: vastutavale kohale valimise tingimu
- Page 187 and 188: selle asemel, et võidelda „püha
- Page 189 and 190: lähevad sinna su valguse noolte, s
- Page 191 and 192: Prohvetikuulutused ei kõnele üksn
- Page 193 and 194: Dr. Nathanael Whittaker, Tabernocle
- Page 195 and 196: Prohvet Jeremija hüüatas seda koh
- Page 197: aus, mis oli Temale kohane. Nad oot
- Page 201 and 202: Laulja sõnade tõde: „Kui su sõ
- Page 203 and 204: nädalat ja üks nädal, ühtekokku
- Page 205 and 206: Käsk anti välja lõplikul kujul a
- Page 207 and 208: julgusega armuaujärje ette, et me
- Page 209 and 210: kui jumalakartmatuid mõjuvalt hoia
- Page 211 and 212: õpetlane pole rääkinud ega kirje
- Page 213 and 214: töö ei olnud veel tehtud ja Saata
- Page 215 and 216: vaikne tunnistus oli pidevaks etteh
- Page 217 and 218: Peatükk 19—Välgus Läbi Pimedus
- Page 219 and 220: ütlused Tema kannatuste ja surma k
- Page 221 and 222: Vana Testamendi Pühakirja väärtu
- Page 223 and 224: kuulutaksid; ja mõlemad pettusid o
- Page 225 and 226: 300 aastat edasi. Alates a. 1798 on
- Page 227 and 228: 4. Peale selle ei taha meie Issand
- Page 229 and 230: meestel enne ja pärast teda, tuli
- Page 231 and 232: olid alaealised, ei saanud riigisea
- Page 233 and 234: tuleku tõendeid, kuulasid suured r
- Page 235 and 236: kavatsenud valmistada endale „tae
- Page 237 and 238: talitust ilma, et vähemal või suu
- Page 239 and 240: Kuid kogudused üldiselt ei võtnud
- Page 241 and 242: Kristuse järelkäijaid? Kahtlemata
- Page 243 and 244: Usu tunnistamine on maailmas saanud
- Page 245 and 246: joobunud Baabüloni viinast, tunnek
- Page 247 and 248: Peatükk 22—Täitunud Ettekuuluts
ei saanud Jumal neid arvata inimeste hulka, keda kirjeldab apostel Paulus: „Aga teie,<br />
vannad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks haarata kui varas. Teie kõik olete<br />
ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega pimeduse lapsed!“ 1. Tess. 5,<br />
4.5. {SV 234.3}<br />
Valvurid Siioni müüridel oleksid pidanud olema esimesed kõnelema Õnnistegija<br />
tulemisest, esimesed kutsuma rahvast üles valmistuma Temaga kohtuma. Kuid nad olid<br />
muretud, unistasid rahust ja julgeolekust ning lasksid rahval magada pattudes. Jeesus<br />
võrdles oma kogudust viljatu viigipuuga, kes uhkeldas küll lehtedega, kuid oli ilma<br />
hinnalise viljata Peeti hooplevalt kinni küll religiooni välistest vormidest, kuid puudus õige<br />
alandlikkus, meeleparandus ja usk, mis ainsatena võisid muuta teenistuse Jumalale<br />
vastuvõetavaks. Vaimu viljade asemel ilmutati uhkust, vormilikkust, edevust, isekust ja<br />
rõhumist. Tagasilibisev kogudus sulges silmad ajamärkidele. Jumal ei hüljanud noid ega<br />
vähendanud oma ustavus:, kuid kogudus ise eemaldus Temast ja lahutas end Tema armastusest,.<br />
Kuna nemad lõid käega lepingu tingimustele, siis ei täitunud Issanda tõotused<br />
nende suhtes. {SV 234.4}<br />
Selline on Jumala poolt antud valguse ja eesõiguste alahindamise ja hooletusse jätmise<br />
vältimatu tagajärg. Kui kogudus ei võta vastu igat valguskiirt ega täida igat teadaolevat<br />
kohustust, siis muutub usk paratamatult vormiteenistuseks ja tõeline jumalakartus kaob.<br />
Seda tõde on koguduse ajalugu korduvalt kinnitanud. Jumal nõuab oma rahvalt usutegusid<br />
ja sõnakuulelikkust vastavalt antud õnnistustele ja eesõigustele. Sõnakuulmine nõuab ohvrit;<br />
sellega aga kaasneb rist ning seetõttu ei soovigi paljud Kristuse järelkäijad järgida taeva<br />
valgust. Sarnaselt vanadele juutidele ei tunne nad oma armukatsumise aega. Luuka 19, 44.<br />
Juhtivate vaimulike uhkuse ja uskmatuse pärast läks Issand neist mööda ja ilmutas oma tõde<br />
neile, kes Petlemma karjaste ja Hommikumaa tarkade sarnaselt pöörasid tähelepanu kogu<br />
valgusele, mida nad olid saanud. {SV 235.1}<br />
190