Rahvasta Leviaatan_

peidetud varandust, sest nad teadsid, et „sellest on kasu rohkem kui hõbedast ja rohkem tulu
kui kullast!“ Õp. s. 3, 14. Ja Issand ilmutas neile Tema kuningriigiga seonduvaid suuri asju.
„Jehoova osadus on neil, kes teda kardavad, ja ta annab neile teada oma lepingu!“ Laul 25,
14. {SV 231.5}
Need, kes seda tõde mõistavad ja selle kuulutamises osalesid, ei olnud õpetatud
teoloogid. Kui vaimulikud oleksid olnud ustavad valvurid, kui nad oleksid Pühakirja agaralt
ja palvemeelselt uurinud, siis oleksid nad mõistnud aega, millele ligineti ja
prohvetikuulutustes näidatud sündmusi, mis täituma hakkasid. Kuid nad ei olnud valmis ja
sõnum anti alandlikele meestele. Jeesus ütles: „Valgus on veel üüri-keseks ajaks teie keskel;
käige niikaua, kui teil valgus on, et pimedas teid ei tabaks.““ Joh. 12, 35. Need, kes
pööravad ära Jumala poolt antud valgusest või jätavad selle otsimise hooletusse siis, kui neil
on selleks võimalus, jäävad pimedusse. Kuid õnnistegija ütleb: „Kes jälgib mind, see ei käi
pimeduses, vaid temal on elu valgus!“ Joh. 8, 12. See, kes püüab siiralt täita Jumala tahet ja
järgib tõsimeelselt juba antud valgust, saab suurema tundmise. Sellisele hingele särab
taevane „täht“, mis juhib teda kõigesse tõtte. {SV 232.1}
Kristuse esimese tuleku ajal oleksid Püha Linna preestrid ja kirjatundjad, kellele olid
usaldatud Jumala tahte avaldused, võinud mõista ajamärke ja kuulutada tõotatud Messia
ilmumist. Miika prohvetikuulutus osutas tema sünnikohale; Taaniel teatas Tema tuleku aja.
Miika 5, 2; Taan. 9, 25. Jumal usaldas need prohvetikuulutused juuda juhtide hooleks. Nad
ei saanud vabandada oma teadmatust ja rahvale teadmata jätmist ühegi põhjendusega.
Teadmatus tulenes nende patusest hoolimatusest. Juudid olid ehitanud mälestusmärke
tapetud Jumala prohvetitele, samal ajal aga lipitsenud maailma suurmeestega, keda juhtis
Saatan. Nad olid niivõrd ametis oma auahnete plaanidega, ametiredelil tõusmisega ja
inimeste soosingu taotlemisega, et nad kaotasid silmist au, mida pakkus neile taeva
Kuningas. {SV 232.2}
Iisraeli vanemad oleksid pidanud aukartuse ja suure süvenemisega uurima maailma
ajaloo suurima sündmuse üksikasju — Jumala Poja tulekut siia maailma selleks, et
lunastada inimesed. Kogu rahvas oleks pidanud valvama ja ootama, et esimesena tervitada
maailma Lunastajat. Kuid ennäe, kaks väsinud rändurit Naatsareti mäelt käisid läbi Petlema
kitsa tänava majad kuni linna idaservani, et leida peatuspaika. Ükski uks ei avanenud nende
vastuvõtmiseks. Armetus loomadele ehitatud hütis leidsid nad viimaks varjupaiga ja siin
sündis ka maailma Õnnistegija. {SV 232.3}
Taevased inglid olid näinud au, mida Jumala Poeg oli jaganud oma Isaga enne maailma
asutamist; nüüd ootasid nad suurima huviga Tema ilmumist maa peale. Nad olid kindlad, et
see sündmus täidab rõõmuga kõik inimesed. Ingli ülesandeks oli viia rõõmusõnumeid neile,
kes olid valmis seda vastu võtma ja edasi kuulutama. Kristus oli alandunud võtma enese
peale inimloomust. Ta pidi taluma ääretut murekoormat ja andma oma elu ohvriks patu eest.
Ent inglid soovisid, et Kõigekõrgema Poeg ilmuks ka alanduses inimeste ette väärikuses ja
188