Rahvasta Leviaatan_

Sedamööda aga, kuidas alandlikkuse ja pühendumise vaim koguduses oli andnud maad
uhkusele ja vormilikkusele, oh kadunud ka armastus Kristuse vastu ja usk Tema tulekusse.
Kütkestatud ilmalikkusest ja lõbuarmastusest, muutus Jumalat tunnistav rahvas pimedaks
ega pannud tähele Õnnistegija juhiseid Tema tuleku märkide suhtes. Kristuse teise tuleku
õpetus jäeti hooletusse, sellest kõnelevad kirjakohad mattusid eksiarvamuste uttu ning
ununesid tasapisi. Eriti keeruline olukord oli selles osas Ameerika kirikutes. Vabadus ja
heaolu, mida võisid kasutada kõik ühiskonnaklassid, vastupandamatu igatsus varanduse ja
luksuse järele tõmbas kogu jõu rahategemisele. Innukas tormamine populaarsuse ja võimu
järele, mis näis kõikidele kättesaadavana, keskendas inimeste huvid ja lootused selle elu
hüvedele ning lükkas selle pühaliku päeva, mil kõik asjad oma väärtuse kaotavad, kaugesse
tulevikku. {SV 229.3}
Kui Õnnistegija nimetas järelkäijatele oma tagasituleku märke, kuulutas Ta ette usust
ärataganemist, mis pidi leidma aset just enne Tema teist, tulekut. Nii nagu Noa päevil. nii
kulutasid inimesed ka nüüd aja ara ilmaliku ari ja mugavuste tagaajamise peale; nad ostsid,
müüsid, istutasid, ehitasid, võtsid naisi ja läksid mehele ning unustasid Jumala ja tulevase
elu. Neile, kes elavad sel ajal, kõlab Kristuse hoiatus: „Aga hoidke, et te oma südameid ei
koormaks liigsöömise ega purjutamisega ega peatoiduse muredega ja et see päev ei tuleks
teie peale äkitselt.“ „Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige
selle eest, mis tuleb ja seisma Inimese Poja ees!“ Luuka 21, 34.36. {SV 229.4}
Koguduse olukorda sel ajal kirjeldavad Õnnistegija sõnad Ilmutusraamatus: „... sul on
nimi, et sa elad, aga oled surnud!“ Ja neile, kes keelduvad ärkamast oma muretust
julgeolekust, kõlab Tema pühalik hoiatus: „Kui sa nüüd ei valva, tulen ma kui varas ja sina
ei tea, mil tunnil ma su peale tulen.“ Ilm. 3, 1.2. {SV 230.1}
On vajalik, et inimesed ärkaksid mõistma ohtu, mis neid varitseb, et nad võiksid
valmistuda prooviaja lõpu pühalike sündmustega kohtumiseks. Jumala prohvet hüüab: „Sest
Jehoova päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda?“ Ja kes võib seisma jääda
siis, kui ilmub see, kelle „silmad on liiga puhtad selleks, et näha kurja“, ja kes „ei või
vaadata õnnetust!“ Joeli 2, 11; Hab. 1, 13. Neile, kes kisendavad: „Mu Jumal! Me tunneme
sind!“ kuid astuvad üle Tema pühadest käskudest ning käivad teise jumala järel, kuna nad
hellitavad oma südames õelust ja armastavad ülekohtuteid, neile on Issanda päev „pimedus,
aga mitte valgus“ Hos. 8, 2; Laul 16. 4; Amos 5, 25. „Ja sel ajal sünnib“, ütleb Issand, et
„ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karis-tan neid mehi, kes on tardunud oma pärmi
peale, kes ütlevad oma südames: „Jehoova ei tee head ega kurja!“ Sef. 1. 12. „Mina tasun
ilmamaale ta kurjuse ja elajatele nende süü. mina lõpetan ülbete kõrkuse ja alandan
võimutsejate upsakuse!“ Jes. 12, 11. „Isegi mitte nende hõbe ja kuld ei suuda neid päästa.“
„Nende varandus riisutakse ja nende kojad jäävad tühjaks!“ Sef. 1, 18.13. {SV 230.2}
186