Rahvasta Leviaatan_

tähelepanu, öeldes: „Ennäe millised kivid ja millised hooned need on!“ (Mark. 13,1). {SV
15.4}
Nende sõnade peale andis Jeesus pühaliku ja üllatava vastuse: „Tõesti ma ütlen teile, siin
ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!“ (Mat. 24,2). {SV 16.1}
Jeruusalemma hävitamise seostasid jüngrid Kristuse tulekuga ajalikus aus, et istuda
ülemaailmse kuningriigi troonile, karistada juute, kes polnud meelt parandanud ja vabastada
nende rahvas Rooma ikkest. Jeesus oli neile rääkinud, et Ta tuleb kord tagasi. Seepärast
mõtlesid nad nüüd, kui Jeesus kõneles Jeruusalemma tabavast karistusest, just sellisele
tulekule. Kogunenud Õlimäel Jeesuse ümber, küsisid nad: „Ütle meile, millal see kõik
sünnib ja mis on su tulemise ja maailma-ajastu lõpetuse tunnus?“ (Matt. 24,3). {SV 16.2}
Tulevik jäi jüngrite eest armulikult varjatuks. Kui nad oleksid tol ajal täielikult mõistnud
kahte kohutavat tõsiasja — Päästja kannatusi ja surma ning nende pealinna ja templi
hävitamist — oleks neid täitnud kohutav hirm. Kristus rääkis neile eelolevatest sündmustest
laiemas plaanis; neist asjust, mis toimuvad enne ajastute lõppu. Tema sõnu ei mõistetud
tookord täielikult, kuid nende tähendus pidi selguma siis, kui Jumala rahval selle arusaamise
järele vajadus tekib. Kristuse poolt antud prohvetikuulutuse tähendus oli kahekordne: See
kõneles Jeruusalemma hävitamisest, kuid esitas ühtlasi ka maailma ajaloo viimse suure
päeva kohutavaid sündmusi. {SV 16.3}
Jeesus rääkis jüngritele nuhtlustest, mis pidid peagi ärataganenud Iisraeli tabama. Eriliselt
rõhutas Ta õiglast karistust, mille nad Messia hülgamise ja risti löömisega esile kutsusid.
Kohutavale lõpule pidid eelnema kindlad märgid, ent ikkagi pidi see tund saabuma
ootamatult ja kiiresti. Jeesus hoiatas oma järelkäijaid: „Kui te siis näete pühas paigas seisvat
hävituse koletist, millest on rääkinud prohvet Taaniel — kes seda loeb, see pangu tähele —
siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele“ (Matt. 24,15.16; Luuka 21,20.21). Kui
paganliku Rooma lippe pidi nähtama lehvimas pühal pinnal, mõnesaja meetri kaugusel linna
müürist, siis tuli Kristuse järelkäijatel linnast põgeneda, et pääseda. Kui see hoiatav märk
ilmuma pidi, ei tohtinud ükski, kes tahtis pääseda, viivitada. Kogu Juudamaal ja
Jeruusalemmas tuli kohe kuuletuda põgenemissignaalile. See, kes juhtus parajasti olema
oma maja katusel, ei tohtinud minna alla majja, isegi mitte oma väärtuslikemate aarete
järele. Neil, kes töötasid sel ajal põllul või viinamäel, ei olnud lubatud aega kulutada selleks,
et minna üleriiete järele, mis olid päeva palavuse pärast seljast maha heidetud. Et üldine
häving neid ei tabaks, ei tohtinud nad hetkegi viivitada. {SV 16.4}
Herodese valitsuse ajal oli Jeruusalemma suurejooneliselt kaunistatud ja tunduval määral
ka kindlustatud. Lisaks looduslikult kaitstud asendile muudeti linn uute tornide, müüride ja
kindlustuste rajamisega ilmselt võitmatuks. Seda, kes neil päevil julges avalikult ennustada
selle linna hävitamist, peeti nii nagu omal ajal Noad hirmujuttude hullunud levitajaks.
Kristus oli öelnud: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte!“ (Matt. 24,35).
11