Rahvasta Leviaatan_

laostumine. Et usu tunnistamine muutus valimisõiguse ja riigiametitesse saamise
tingimuseks, siis ühinesid kogudusega paljud lihtsalt ilmaliku poliitika kaalutlustel, ilma
südame muutuseta. Nii moodustusid kogudused suuremalt jaolt ümberpööramata inimestest.
Isegi jutlustajaa-metis oli neid, kes pooldasid eksiõpetusi ega tundnud Püha Vaimu
uuendavat väge. Niiviisi ilmnesid jälle need halvad tagajärjed, mis nii sageli kerkisid esile
kiriku ajaloos juba Constantinuse päevist alates, kui kirikut püüti üles ehitada riigi abil ja
evangeeliumi toetamiseks otsiti tuge ilmalikelt võimudelt, kuigi Jeesus oli öelnud: „Minu
riik ei ole sellest maailmast!“ (Joh. 18, 36). Kiriku ühendamine riigiga pole tähtsusetu asi,
sest kuigi näib, et maailm läheneb seetõttu kirikule, läheneb tegelikult kirik maailmale. {SV
220.2}
Järglased kaotasid silmist põhimõtte, mida Robinson ja Koger Williams õilsalt kaitsnud
olid, nimelt veendumuse, et tõde on edasiarenev, et kristlased peavad olema valmis vastu
võtma kogu valgust, mis paistab Jumala Pühast Sõnast. Protestantlikud kirikud Ameerikas ja
Euroopas, mis usupuhastuse vastuvõtmise kaudu olid saanud väga rikkalikke õnnistusi, ei
tunginud uuenduste teel edasi Kuigi aeg-ajalt tõusid üles mõned ustavad mehed, kes
kuulutasid uusi tõdesid ja paljastasid kauahellitatud eksiõpetusi, kaldus enamik inimesi nii
nagu juudid Kristuse päevil või paavstlased Lutheri ajal uskuma seda, mida nende isad olid
uskunud ja elama semal viisil nagu nemad. Seetõttu taandus usk jälle vaid surnud vormiks
ning säilisid õpetused ja eelarvamused, mida oleks taunitud siis, kui kirik oleks pidevalt
Jumala Sõna valguses edasi läinud. Nii hääbus pikkamööda usupuhastuse algne vaim ja
protestantlikud kirikud jõudsid olukorrani, kus ilmnes peaaegu sama suur vajadus reformi
järele nagu roomakatoliku kirikus Lutheri ajal. Valitses samasugune ilmalikkus ja vaimulik
tardumus, samasugune pöördumine inimeste arvamuste poole ja Jumala Sõna õpetuste
asendamine inimlike teooriatega. {SV 220.3}
Piibli laiale levikule üheksateistkümnenda sajandi esimesel poolel ja suurele valgusele,
mis maailmale selle kaudu paistis, ei järgnenud vastavaid edusamme tõdede tundmises ega
läbielamises. Saatan ei saanud küll hoida Jumala Sõna inimestest eemal, sest see oli nüüd
kättesaadav kõigile, kuid ta sai mõjutada paljusid Piiblisse kergemeelselt suhtuma. Inimesed
jätsid Pühakirja uurimise hooletusse ja võtsid vastu väärtõlgendused ning pidasid kalliks
õpetusi, millel polnud alust Piiblis. {SV 221.1}
Kui Saatan nägi, et nurjusid tema jõupingutused tõde tagakiusamisega maha suruda,
kasutas ta jällegi sama meetodit, mis oli viinud suurele ususttaganemisele ja rooma-katoliku
kiriku moodustamisele, nimelt kompromissi. Saatan ei õhutanud kristlasi ühinema seekord
mitte enam paganatega, vaid nendega, kes selle maailma asjadele pühendudes osutusid
niisamasugusteks ebajumalateenriteks nagu nikerdatud kujude kummardajad. Selline liit
polnud vähem kahjulik kui varasematel aegadel; usu katte all kasvatati uhkust ja
ekstravagantsust ning kirikud käisid alla. Saatan jätkas Piibli tõdede moonutamist ja
traditsioonid, mis laostasid miljoneid, juurdusid sügavalt. Kirik pooldas ja kaitses pärimusi,
178