Rahvasta Leviaatan_

bibliomaniapublications
from bibliomaniapublications More from this publisher
12.07.2024 Views

Jumala suhtes, astuvad nad üle oma võimupiiridest ning vääravad rahva julgeoleku. On selge, et kõrgem riigiametnik, kes võtab endale sellise võimu, võib panna valitsema täna ühed arvamused ja uskumused ja homme teised, nagu seda tegid kuningad ja kuningannad Inglismaal ning mitmed paavstid ja kirikukogud rooma-katoliku kirikus. Nii muutub usk segaduseks.“ (Martyn, kd. 5, lk. 340). {SV 217.2} Seadus nõudis osavõttu riigikiriku jumalateenistustest trahvi või vangistuse ähvardusel. Williams mõistis sellise seaduse hukka. Kõige halvemaks seaduseks Inglise koodeksis oli punkt, mis sundis inimesi kirikus käima. Sundida inimesi ühinema nendega, kellel oli erinev usutunnistus, oli tema meelest avalik inimeste õiguste vägistamine. Sundida avalikust jumalateenistusest osa võtma uskmatuid ja neid, kellele see oli vastumeelt, tähendas nõuda neilt silmakirjalikkust. „Kedagi ei tohiks kohustada käima jumalateenistustel,“ lisas Williams, „või toetama jumalateenistust vastu tema nõusolekut.“ „Mis?!“ hüüatasid vastased, hämmastunud tema tõekspidamistest, „kas tööline ei vääri oma tasu?“ „Jah!“ vastas Williams, „kuid ainult neilt, kes teda palkavad!“ (Bancroft, I osa, ptk. 1 , lk. 2). {SV 218.1} Roger Williamsit austati ja armastati kui ustavat jutlustajat ja inimest, kes oli haruldaselt andekas, paindumatult ausameelne ja tõeliselt heatahtlik, kuid Williamsi kindlat vastuseisu riigiametnike õigusele omada mõjuvõimu kirikus, ja südametunnistuse vabaduse nõudmist ei sallitud. „Selle uue õpetuse rakendamine,“ rõhutati, „kõigutaks riigi valitsuse põhialuseid.“ (Samas, I osa, ptk. 15, lk. 10). Williams saadeti asundusest välja ja selleks, et vältida arreteerimist, oli ta sunnitud kesk külma ja tormist talve põgenema põlismetsa. {SV 218.2} „Neliteist nädalat,“ jutustab ta, „oli mul väga raske aeg, mil ma ei teadnud, mis tähendab leib ja voodi.“ Ent „kaarnad toitsid mind metsikus maakohas ja puuõõnsus pakkus sageli varju.“ (Martyn, kd. 5, lk. 349, 350). Nii jätkas ta oma vaevarikast põgenemist läbi hangede ja teetu metsa, kuni ta leidis varjupaiga ühe indiaani suguharu juures, kelle usalduse ja armastuse ta võitis evangeeliumist rääkimisega. {SV 218.3} Pärast mitmekuist rändamist jõudis Williams lõpuks Narragansetti lahe rannikule, kus ta pani aluse uusaja esimesele riigile, mis täielikult tunnustas õigust usuvabadusele. Roger Williamsi asunduse põhimõtteks oli, et „igal inimesel on vabadus teenida Jumalat vastavalt oma südametunnistusele“ (samas. kd. 5, lk. 354). Williamsi väike riik Rode Island sai rõhutute varjupaigaks. See laienes ning edenes pidevalt, kuni selle rajamise põhimõtted — kodanikuja usuvabadus — said Ameerika vabariigi nurgakiviks. {SV 218.4} Selles tähtsas vanas dokumendis, milles meie esiisad formuleerisid inimõigused — sõltumatuse deklaratsioonis — teatati: „Meie peame endastmõistevaks järgmisi tõdesid: kõik inimesed on loodud võrdseiks ning Looja on andnud neile teatud kindlad õigused, nagu õigus elule, vabadusele ja õnnele.“ Konstitutsioon esitab südametunnistuse vabadust väga selgelt: „Kunagi ei tohi teha usukuuluvust mingisse riigiametisse või Ühendriikide mingile 176

vastutavale kohale valimise tingimuseks. Kongress ei tohi välja anda ühtegi seadust ühegi religiooni seaduslikuks kehtestamiseks või usuvabaduse takistamiseks.“ Konstitutsiooni määrused tunnustasid igavest põhimõtet, et inimese vahekord oma Jumalaga on kõrgemal inimlikust seadusandlusest ning et inimese südametunnistuse vabadus on puutumatu. Meil ei tarvitse pikemalt kõnelda selle tõe hindamatu väärtuse üle, sest me tunneme seda oma südames. See kindlus on inimlikest seadustest hoolimata toetanud nii paljusid märtreid kesk piinamisi ja leeke. Nad tundsid, et nende kohustus Jumala vastu oli kõrgem inimeste seadustest ning et inimestel ei olnud mingit voli nende südame-tunnistuse üle. See on sünnipärane veendumus, mida miski ei saa hävitada.“ (Congressional Documente /USA/ seeria nt. 200, dokument nr. 271). {SV 219.1} Kui Euroopa maadesse jõudsid teated maast, kus iga inimane võib kasutada oma töö vilja ja järgida oma südametunnistuse veendumusi, suundusid tuhanded inimesed Uue Maailma kallastele. Asunduste arv suurenes kiiresti. „Massachusetts andis välja eriseaduse, mille kohaselt tuli tervitada kõiki saabujaid kristliku tervitusega ja anda abi riigi kulul igast rahvusest kristlastele, kes põgenesid teisele poole Atlandi ookeani, et „pääseda sõdadest, näljahädast ja tagakiusajate rõhumisest.“ Nii võeti põgenikud ja rõhutud põhiseaduse alusel riigi kodanikeks.“ (Martyn, kd. 5, lk. 417). {SV 219.2} Kakskümmend aastat pärast esimeste põgenike saabumist Plymoth’is elas juba tuhandeid usurändureid Uus-Inglismaal. {SV 219.3} Oma eesmargi nimel olid nad nõus äraelamiseks tegema rasket tööd ja elama väga kasinalt. Nad ei nõudnud mullapinnalt muud kui vastutasu oma töö eest. Kuldne unelm ei heitnud oma petlikku aupaistet nende teele... Nad olid rahul oma ühiskondliku korralduse aeglase, kuid püsiva progressiga. Nad talusid kannatlikult metsiku maakoha karmust ning kastsid vabaduse puud oma pisarate ja palehigiga. kuni see sügavalt juurdus. {SV 219.4} Piiblit peeti usu aluseks, tarkuse allikaks ja vabaduse hartaks. Tema põhimõtteid korrati hoolega kodus, koolis ja kirikus ning selle viljad ilmnesid kokkuhoidlikkuses, arukuses, puhtuses ja mõõdukuses. Inimene võis elada aastaid puritaanide asunduses, „ilma et ta oleks näinud ühtegi joodikut, kuulnud vandumist või kohanud kerjust.“ (Bancroft, I osa, ptk. 19, par. 25). Oli selge, et Piibli põhimõtted olid rahvusliku heaolu kõige kindlamaks tagatiseks. Nõrgad ja isoleeritud asundused kasvasid võimsate riikide föderatsiooniks ja maailm imetles „paavstita kiriku ning kuningata riigi“ rahu ja heaolu. Kuid Ameerika rannikud meelitasid ligi üha suuremal arvul ka neid inimesi, keda ajasid liikvele hoopis teised motiivid. Kuigi algupärane usk ja puhtus avaldasid laialdast ja ümberkujundavat mõju, vähenes see tasapisi sedamööda, kuidas suurenes nende arv, kes taotlesid ainult ilmalikku kasu. {SV 220.1} Varajaste asunike poolt vastuvõetud määrus, et ainult koguduseliikmetel oli lubatud kaasa rääkida riigivalitsuses, tõi kaasa kõige halvemaid tagajärgi. Selle määruse abil olid uusasunikud püüdnud kord säilitada riigi puhtust, kuid tagajärjeks oli koguduse moraalne 177

vastutavale kohale valimise tingimuseks. Kongress ei tohi välja anda ühtegi seadust ühegi<br />

religiooni seaduslikuks kehtestamiseks või usuvabaduse takistamiseks.“ Konstitutsiooni<br />

määrused tunnustasid igavest põhimõtet, et inimese vahekord oma Jumalaga on kõrgemal<br />

inimlikust seadusandlusest ning et inimese südametunnistuse vabadus on puutumatu. Meil ei<br />

tarvitse pikemalt kõnelda selle tõe hindamatu väärtuse üle, sest me tunneme seda oma<br />

südames. See kindlus on inimlikest seadustest hoolimata toetanud nii paljusid märtreid kesk<br />

piinamisi ja leeke. Nad tundsid, et nende kohustus Jumala vastu oli kõrgem inimeste<br />

seadustest ning et inimestel ei olnud mingit voli nende südame-tunnistuse üle. See on<br />

sünnipärane veendumus, mida miski ei saa hävitada.“ (Congressional Documente /USA/<br />

seeria nt. 200, dokument nr. 271). {SV 219.1}<br />

Kui Euroopa maadesse jõudsid teated maast, kus iga inimane võib kasutada oma töö vilja<br />

ja järgida oma südametunnistuse veendumusi, suundusid tuhanded inimesed Uue Maailma<br />

kallastele. Asunduste arv suurenes kiiresti. „Massachusetts andis välja eriseaduse, mille<br />

kohaselt tuli tervitada kõiki saabujaid kristliku tervitusega ja anda abi riigi kulul igast<br />

rahvusest kristlastele, kes põgenesid teisele poole Atlandi ookeani, et „pääseda sõdadest,<br />

näljahädast ja tagakiusajate rõhumisest.“ Nii võeti põgenikud ja rõhutud põhiseaduse alusel<br />

riigi kodanikeks.“ (Martyn, kd. 5, lk. 417). {SV 219.2}<br />

Kakskümmend aastat pärast esimeste põgenike saabumist Plymoth’is elas juba tuhandeid<br />

usurändureid Uus-Inglismaal. {SV 219.3}<br />

Oma eesmargi nimel olid nad nõus äraelamiseks tegema rasket tööd ja elama väga<br />

kasinalt. Nad ei nõudnud mullapinnalt muud kui vastutasu oma töö eest. Kuldne unelm ei<br />

heitnud oma petlikku aupaistet nende teele... Nad olid rahul oma ühiskondliku korralduse<br />

aeglase, kuid püsiva progressiga. Nad talusid kannatlikult metsiku maakoha karmust<br />

ning kastsid vabaduse puud oma pisarate ja palehigiga. kuni see sügavalt juurdus. {SV<br />

219.4}<br />

Piiblit peeti usu aluseks, tarkuse allikaks ja vabaduse hartaks. Tema põhimõtteid korrati<br />

hoolega kodus, koolis ja kirikus ning selle viljad ilmnesid kokkuhoidlikkuses, arukuses,<br />

puhtuses ja mõõdukuses. Inimene võis elada aastaid puritaanide asunduses, „ilma et ta oleks<br />

näinud ühtegi joodikut, kuulnud vandumist või kohanud kerjust.“ (Bancroft, I osa, ptk. 19,<br />

par. 25). Oli selge, et Piibli põhimõtted olid rahvusliku heaolu kõige kindlamaks tagatiseks.<br />

Nõrgad ja isoleeritud asundused kasvasid võimsate riikide föderatsiooniks ja maailm imetles<br />

„paavstita kiriku ning kuningata riigi“ rahu ja heaolu. Kuid Ameerika rannikud meelitasid<br />

ligi üha suuremal arvul ka neid inimesi, keda ajasid liikvele hoopis teised motiivid. Kuigi<br />

algupärane usk ja puhtus avaldasid laialdast ja ümberkujundavat mõju, vähenes see tasapisi<br />

sedamööda, kuidas suurenes nende arv, kes taotlesid ainult ilmalikku kasu. {SV 220.1}<br />

Varajaste asunike poolt vastuvõetud määrus, et ainult koguduseliikmetel oli lubatud<br />

kaasa rääkida riigivalitsuses, tõi kaasa kõige halvemaid tagajärgi. Selle määruse abil olid<br />

uusasunikud püüdnud kord säilitada riigi puhtust, kuid tagajärjeks oli koguduse moraalne<br />

177

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!