Rahvasta Leviaatan_

Põgenemisel olid nad maha jätnud majad, varanduse ja elatusvahendid. Nad olid võõrad
võõral maal, võõra keele ja kommetega rahva keskel. Jumala ustavad teenijad olid sunnitud
asuma uutele ja tundmatutele tööaladele, et teenida elatist. Keskealised mehed, kes olid
kogu elu tegelnud maaharimisega, pidid õppima nüüd käsitööd. Hoolimata vaevanägemisest
olid nad meelsasti valmis muutma elukorraldust ega raisanud aega laisklemise ja nurisemise
peale. Ehkki sageli pigistas neid vaesus, tänasid nad Jumalat õnnistuste eest, mida Ta neile
veel jagas, ning rõõmustasid segamatu jumalateenimisvõimaluse üle. „Nad teadsid, et nad
on usurändurid ega muretsenud nii palju maiste asjade pärast, vaid tõstsid oma silmad taeva
poole, kalli kodumaa poole ja leidsid niiviisi sü-damerahu.“ (Bancroft, I osa, ptk. 12, par.
15). Pagenduses ja eluraskustes tugevnes nende armastus ja usk. Nad uskusid Issanda
tõotusi ja Tema ei jätnud neid hädaajal maha. Taevased inglid olid nende kõrval neid
julgustamas ja toetamas. Ja siis, kui Jumala käsi näis osutavat üle mere ühe kauge maa
poole, kus neil avaneks võimalus rajada päris oma riik ja jätta oma lastele kalli pärandina
usuline vabadus, siis astusid nad juhitud teed mööda kohkumatult edasi. {SV 215.2}
Jumal oli lubanud oma rahvale katsumusi selleks, et valmistada neid ette oma armulise
eesmärgi teostamiseks. Kogudust alandati, et ta saaks ülendatud. Jumal oli soovinud näidata
oma väge ja anda maailmale veel ühe tõendi sellest, et ta ei jäta maha neid, kes loodavad
Temale. Tema juhtis sündmuste kulgu nii, et Saatana raev ja kurjade inimeste vandenõu
tõstis esile Tema au ja viis Tema rahva kindlasse kohta. Tagakiusamine ja pagendus avasid
tee vabadusele. {SV 215.3}
Kui puritaanid olid sunnitud inglise kirikust lahkuma, tegid nad omavahel pühaliku
lepingu käia Issanda vaba rahvana „kõigil Tema teedel, mis olid tuntud või veel tuntuks
pidid saama.“ (J. Brown, „The Pilgrim Fathers“, lk. 74). See oli tõelise reformatsiooni vaim,
protestantismi eluline põhimõte. Sellise veendumusega lahkusid ustavad Hollandist, et leida
kodu Uues Maailmas. Puritaanide pastor John Robinson, kes Jumala tahte kohaselt ei
saanud nendega kaasa minna, ütles oma lahkumiskõnes teeleasujaile: „Vennad, me peame
nüüd lahkuma ja Issand ise teab, kas ma veel kunagi saan teid näha. Ent olenemata sellest,
kas Issand annab veel kohtumist või mitte, vannutan ma teid Jumala ja Tema õnnistatud
inglite ees, et te järgiksite mind ainult selles, milles mina olen järginud Kristust. Kui Jumal
peaks teile ilmutama midagi enamat mõne teise Tema tööriista kaudu, siis olge seda valmis
vastu võtma sama tarmukalt nagu te ikka olite valmis vastu võtma iga tõde, mida mina teile
esitasin. Ma olen kindel, et Issandal on rohkem tõdesid ja valgust, mis ühel päeval tulevad
esile Tema Pühast Sõnast.“ (Martyn, kd. 5, lk. 70). {SV 216.1}
Mind teeb tõsiselt murelikuks reformeeritud kirikute olukord, kes on jõudnud teatud
usulisele tasandile ega taha enam sammugi kaugemale astuda reformatsiooni läbiviijatest.
Luterlasi on raske viia kaugemale sellest, mida Luther mõistis: ... ja kalvinistid, nagu te
näete, on seisma jäänud sinna, kuhu jõudis see suur Jumala mees, kes siiski ei mõistnud
kõiki asju. See on kahetsusväärne olukord, sest kuigi need mehed olid omal ajal põlevad ja
valgust näitavad tõrvikud, ei jõudnud nemadki tungida kõigisse Jumala plaanidesse; kui nad
174