Rahvasta Leviaatan_

Sõna täielikult kõrvale ning külvasid kõikjale uskmatuse mürki. Rooma oli surunud
inimesed oma raudse kanna alla ja nüüd ei tahtnud allakäinud ja metsistunud massid
jälestusest selle türannia vastu teada enam ühestki piiramisest. Raevunud paavstluse lihvitud
kelmusest, millele nad nii kaua olid lõivu maksnud, heitsid inimesed ära nii tõe kui vale.
Pahede orjad segasid vabaduse ära taltsutamatusega ning rõõmustasid oma kujuteldava
vabaduse üle. {SV 208.3}
Revolutsiooni alguses andis kuningas rahvale võimaluse valida võimuorganeisse oma
esindajaid suuremal arvul, kui aadel ja vaimulikkond kokku. Nii läks võim rahva kätte, kes
polnud võimeline seda kasutama tarkuse ja mõõdukusega. Soovides innukalt kätte maksta
ebaõigluse eest, mida nad oma nahal olid tunda saanud, otsustasid nad ühiskonna ümber
kujundada. Raevunud elanikkond, kelle süda oli täis äsjaseid kibedaid mälestusi, kavatses
väljakannatamatuks muutunud viletsuseriigi ümber kujundada ning oma kannatuste
põhjustajaile kätte maksta. Rõhutud kasutasid samu võtteid, mida nad olid õppinud Rooma
hirmuvalitsuse all. Neist said oma rõhujate rõhujad. {SV 209.1}
Õnnetu Prantsusmaa lõikas enda külvatud vilja verist saaki. Roomale alistumise
tagajärjed olid hirmsad. Sinna, kus Prantsusmaa oli reformatsiooni puhkemisel Rooma
kiriku mõjul seadnud üles esimese tuleriida, püstitas revolutsioon nüüd esimese giljotiini.
Just samas paigas, kus protestantliku usu esimesed märtrid kuueteistkümnendal sajandil
põlesid, langesid kaheksateistkümnendal sajandil esimeste ohvrite pead giljotiini all.
Hüljanud evangeeliumi, mis oleks võinud olukorda parandada, avas Prantsusmaa ukse
uskmatusele ja hävingule. Kui Jumala käsu piirangud kõrvaldati, leiti inimlikud seadu-sed
olevat jõuetud ohjeldama inimlike kirgede võimsat voolu ning rahvas vajus mässu ja
anarhiasse. Sõda Piibli vastu juhatas sisse ajastu, mida maailma ajaloos tuntakse Terrori
Ajastu nime all. Rahu ja õnn kadusid inimeste kodudest ja südamest. Keegi ei tundnud end
kindlana. See, mida täna ülistati, võis homme langeda kahtluse alla ja saada
põlastusväärseks. Vägivald ja himud vohasid piiramata. {SV 209.2}
Kuningas, vaimulikkond ja aadel pidi alistuma hullunud ja erutatud rahva metsikustele.
Kuninga hukkamine vaid suurendas pööbli kättemaksuhimu ja need, kes isevalitseja surmaotsusele
alla kirjutasid, järgnesid talle varsti tapalavale. Otsustati tappa kõik, keda
kahtlustati vaenus revolutsiooni vastu. Vanglad olid tulvil ja vangide üldarv ulatus teatud
ajal isegi kahesaja tuhandeni. Kõigis kuningriigi linnades toimusid kohutavad stseenid. Üks
revolutsiooniline partei sõdis teise vastu ja kogu Prantsusmaa muutus kirgede meelevalda
paisatud tohutuks lahinguväljaks. „Pariisis järgnes üks mäss teiseleLinnakodanikud
jagunesid erakondadesse, kelle ainsaks eesmärgiks paistis olevat üksteise hävitamine.“
Lisaks kõigile hädadele haarati Prantsusmaa veel kauakestvasse ja hävitavesse sõtta
Euroopa suurriikidega. „Riik oli krahhi äärei, sõjavägi nõudis juba ammu saamata jäänud
palka, pariislased nälgisid, provintse laastasid röövsalgad ning kõlvatus ja anarhia hävitasid
kultuuri peaaegu täielikult.“ {SV 209.3}
168