Rahvasta Leviaatan_

Sedamööda, kuidas teised maad nende vaimuannetega rikastusid, tühjenes neist nende endi
kodumaa. Kui kõik need inimesed, kes siis pakku aeti, oleksid jäänud Prantsusmaale, kui
kõnealuse kolmesaja aasta kestel oleksid pagendatute oskused kodumaa pinda harinud, tema
manufaktuure täiustanud, nende loov jõud ja arutlusvõime isamaa kirjandust ja teadust
rikastanud, tarkus nõupidamist juhtinud, vaprus lahingutes silma paistnud, õiglusetunnetus
seadusi kujundanud, piibellik usk rahva mõistust tugevdanud ja südametunnistust
valitsenud, siis oleks Prantsusmaa olnud selleks ajaks väga võimas! Missugune suur, õitsev,
õnnelik maa oleks võinud ta olla, missugune eeskuju kõigile rahvastele! {SV 206.1}
Kuid pime ja julm fanatism juuris Prantsusmaa pinnast välja iga vooruseõpetaja, iga
korra eest seisja, iga ausa trooniksitsja. Inimestele, kes oleksid võinud oma kodumaale võita
kogu maailma tunnustuse ja au, öeldi: „Valige, kas tuleriit või pagendus. Viimaks laostus
riik täiesti. Hääbus igasugune südametunnistus, mida veel lämmatada, igasugune usk, mille
tunnistajaid veel tapalavale saata, igasugune patriotism, mille kandjaid veel vangikongi
heita.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 20). Sellele kõigele pani kohutava punkti revolutsioon kõigi oma
õudustega. {SV 206.2}
„Hugenottide põgenemise järel haaras Prantsusmaad üldine mandumine. Õitsvad
käsitöölinnad käisid alla; viljarikkad maakonnad kasvasid uuesti võssa; intellektuaalne
nürimeelsus ja moraalne taandareng järgnesid lühikesele õitsenguperioodile. Pariis muutus
tohutuks kerjusteurkaks — arvatakse, et revolutsiooni puhkemise ajal oli linnas kakssada
tuhat kerjust, kes kuningalt almust nõutasid. Manduva rahva keskel elasid jõukalt vaid
jesuiidid, kes valitsesid türanniaga kirikuid ja koole, vanglaid ja galeere. {SV 206.3}
Evangeelium oleks ainsana suutnud tuua lahenduse Prant susmaa poliitlistele ja
sotsiaalsetele probleemidele, millega asjatult nägi vaeva vaimulikkond, kuningas ja
seaduseandjad ja mis viimaks viisid rahva anarhiasse ja moraalse kokkuvarisemiseni. Kuid
Rooma võimu all olid inimesed kaotanud silmist Õnnistegija aulised õppetunnid
eneseohverdamisest ja omakasupüüdmatust armastusest. Nad olid loobunud
enesesalgamisest teiste heaks. Keegi ei teinud rikastele etteheiteid vaeste rõhumise pärast,
keegi ei aidanud tööd rügavaid ja manduvaid vaeseid. Jõukate ja võimukandjate isekus
muutus üha ilmsemaks ja koormavaks. Aastasadu oli aadlike ahnus, pillamine ja kõlvatus
suurendanud talupoegade julma rõhumist. Rikkad tegid liiga vaestele ja vaesed vihkasid
rikkaid. {SV 206.4}
Paljudes provintsides oli maa aadli käes ja töötavad klassid olid vaid rentnikud; nad olid
oma isandate täieliku meelevalla all ja sunnitud alluma nende võimatutele nõudmistele.
Kirikut ja riiki pidid ülal pidama keskklass ja alamrahvas, kes maksid tsiviilvõimudele ja
vaimulikkonnale raskeid makse. „Ülimaks seaduseks olid aadlike kapriisid; talupojad võisid
surra nälga, ilma et rõhujad sellest vähimatki hoolisid. . . Igal sammul pidid inimesed silmas
pidama mõisniku huve. Põllumeeste elu oli täis lakkamatut tööd ja leevendamatut viletsust;
nende kaebustesse, kui nad üldse julgesid kaevata, suhtuti põlgliku ülbusega. Kohtud
166