Rahvasta Leviaatan_

vabadust, kandsid nad kandetoolil oma tulevast kummardamise objekti, looriga kaetud naist,
keda nad nimetasid „Mõistuse jumalannaks“. Kui jumalanna oli sisse kantud, suure
tseremooniaga loorist vabastatud ja presidendi paremale käele istuma seatud, tunti temas ära
üks ooperiteatri tantsijanna ... Sellele naisele, keda esitleti kui mõistuse kehastust, aga
mõistust ju kummardatigi, avaldas Prantsuse rahvuslik konvent oma avalikku austust. {SV
203.3}
Jumalavallatu ja naeruväärne farss sai omakorda eeskujuks ning „Mõistuse jumalanna“
valimisi korraldati ka riigi teistes osades, kus inimesed soovisid näidata, et nad asuvad
kõigiti revolutsiooni tasemel,“ (Scott, kd, 1, ptk. 17). {SV 203.4}
Oraator, kes juhtis mõistuse kummardamise tseremooniat, ütles: „Seadusandliku kogu
liikmed! Lõpuks ometi on fanatism taandunud mõistuse ees. Selle ähmased silmad ei
suutnud taluda valguse sära. Täna on tohutu rahvamurd kogunenud nende gooti võlvide alla,
kust esimest korda kajab vastu tõde. Siin pühenduvad prantslased ainsale tõeliselt õigele
kummardamiseobjektile — vabadusele ja mõistusele. Siin soovime Prantsuse Vabariigi
edasiviijatele edu. Siin oleme me vahetanud elutud ebajumalad mõistuse vastu, selle elusa
kuju, loodusemeistriteose vastu.“ (H. A. Thiers, History of the French Revolution“, kd. 2,
Ik. 370, 371). {SV 204.1}
Kui „jumalanna“ rahva ette juhiti, haaras kõneleja tal käest ja ütles koosoleku poole
pöördudes: „Surelikud, ärge värisege enam ühegi oma hirmutunde poolt loodud jumala
jõuetu müristamise ees! Nüüdsest peale ärge tunnistage enam mingit jumalust peale
mõistuse. Ma esitan teile selle kõige õilsama ja puhtama kuju. Kui teil peab olema jumalaid,
siis ohverdage ainult sellistele nagu tema... Oo, langegem põlvili, vabastagem mõistuselt
loor!“ {SV 204.2}
Peale seda, kui president oli naist emmanud, tõsteti „jumalanna“ suurepärasesse tõlda ja
juhiti tohutu rahvamurru saatel Notre-Dame katedraali, et seal seada ta jumaluse kohale.
Katedraalis tõsteti ta peaaltari otsa ja kõik kohalolijad jumaldasid teda.“ (Alison, kd. 1, ptk.
10). {SV 204.3}
Varsti peale seda järgnes Piibli avalik põletamine. Linnavalitsuse saali sisenes
„rahvasõprade selts“ hüüdega: „Vive la Raison!“ („Elagu mõistus!“) igal esindajal ridva
otsas mitmed poolpõlenud raamatud. Nende hulgas oli ladinakeelseid palveramatuid,
missaraamatuid ning Vana ja Uus Testament, mis, nagu president ütles, „lunastasid suures
tules kõik narrused, mis inimsugu on nende mõjul teinud.“ (Journal of Paris, 1793, nr. 318)
Tsiteeritud Buchez-Roux’is, Collection of Parlamentary, kd. 30, lk. 200, 201). {SV 204.4}
Paavstlus oli alustanud tööd, mille ateism nüüd lõpule viis. Kooma poliitika oli loonud
sellised sotsiaalsed, poliitilised ja religioossed tingimused, mis kihutasid Prantsusmaa hävingusse.
Revolutsiooni koledustele osutavad kirjanikud ütlevad, et need meeletused tuleb
kanda trooni ja kiriku arvele (Vt. lisa). Kui täiesti õiglane olla, oli just kirik neis süüdi.
164