Rahvasta Leviaatan_

ajal, pidas Jumala ja Tema Püha Sõna vastu sellist sõda,millist maailm polnud veel näinud.
Rahvakogu keelas Jumala kummardamise. Piiblid korjati kokku ja põletati avalikult
kõikvõimalike põlguseavalduste saatel. Jumala käsk sõtkuti jalge alla. Piibellikud
korraldused tühistati. Iganädalane puhkepäev heideti kõrvale ja selle asemel pühendati iga
kümnes päev pidutsemisele ja jumalateotamisele. Ristimine ja püha õhtusöömaaeg keelati.
Matmispaikadesse paigaldati sildid, mis teatasid, et surm on igavene uni. {SV 202.2}
Öeldi, et jumalakartus pole mitte tarkuse, vaid hoopis lolluse algus. Kõik religioossed
teenistused keelati, jumaldati ainult vabadust ja kodumaad. Pariisi peapiiskop pandi
mängima peaosa kõige häbematumas ja skandaalsemas farsis, mida kunagi on etendatud
rahvusliku esinduse ees.... Tal kästi pidulikus talaaris astuda konvendi ette ja teatada, et usk,
mida ta nii palju aastaid oli õpetanud, olevat üks suur preestrite väljamõeldis, millel polevat
mingit alust ajaloos ja seost püha tõega. Pidulikult salgas ta maha Jumala olemasolu, kelle
teenistusse ta oli pühitsetud, ja kuulutas, et nüüdsest peale pühendub ta vabaduse, võrdsuse,
vooruse ja moraali austamisele. Siis asetas ta oma piiskoplikud regaalid lauale ning
konvendi esimees embas teda vennalikult. Mitmed usust taganenud preestrid järgisid selle
prelaadi eeskuju.“ (Scott, kd. 1, ptk. 17). {SV 202.3}
„Ja need, kes maa peal elavad, rõõmustavad nendest ja on väga rõõmsad ning läkitavad
ande üksteisele, sest, et need kaks prohvetit vaevasid neid, kes maapeal elavad!“ Uskmatu
Prantsusmaa oli vaikima pannud Jumala kahe tunnistaja noomiva hääle. Tõesõna lebas selle
riigi tänavail surnuna maas ja need, kes vihkasid Jumala käsu piiramisi ja nõudeid,
juubeldasid. Inimesed trotsisid avalikult taeva Kuningat. Nad hüüdsid nii nagu vana-aja
jumalakartmatud: „Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest
teadmist?“ (Laul 73, 11). {SV 203.1}
Jumalat teotava jultumusega, mis oli peaaegu uskumatu, ütles üks selle uue korra
preestritest: „Jumal, kui sa oled olemas, siis maksa kätte oma nime teotamise eest! Ma
kutsun sind välja! Sa vaikid? Sa ei julge oma piksenooli saata! Kes veel usub, et sa olemas
oled?“ (Lacretalle, History, kd. 11, lk. 309. Sir Archibald Alison’i Euroopa ajaloos, kd. I,
ptk. • 10). Milline kaja vaarao sõnadest: „Kes on Jehoova, et peaksin kuulma Ta Sõna?“
„Ma ei tunne Jehoovat!“ {SV 203.2}
„Jõle ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!“ (Laul 14, 1). Issand tunnistab tõest taganejate
kohta: „Nende hullustus saab kõigile avalikuks!“ (2. Tim. 3, 9). Peale seda, kui Prantsusmaa
oli loobunud kummardamast elavat Jumalat, kes on „kõrge ja üllas, kes igavesti elab“, ei
möödunud kaua kui rahvas vajus alandavasse ebajumalateenistusse. Hakati kummardama
„mõistuse jumalannat“, keda esindas liiderlik naine. Selle nõmeduse kiitsid heaks
rahvaesinduse kogu ning kõrgemad kodanlikud ja seadusandlikud võimud. Ajaloolane ütleb:
„Uks selle hullumeelse ajastu tseremooniatest seisneb ületamatu rumaluse ja
jumalavallatuse kombinatsioonis. Kovendi hoone uksed paisati lahti orkestri ees, kellele
järgnesid linnanõukogu liikmed pidulikus rongkäigus. Kiidulaulude saatel, mis ülistasid
163