Rahvasta Leviaatan_

kõneosavad vaimulikud demonstreerisid meeleldi oma vagadust ja ligimesearmastust“
(Samas, kd. 22, ptk. 7). {SV 200.4}
Kuid mustim mustade kuritegude nimestikus, jubedaim kõigi koledate sajandite kuratlike
tegude hulgas oli Pärtliöö veresaun. Maailm mäletab senimaani hirmujudinatega seda
äärmiselt reeturlikku ja julma kallaletungi. Katoliku preestrite ja prelaatide pealekäimisel
andis Prantsuse kuningas selleks hirmsaks ettevõtmiseks oma nõusoleku. Südaöö vaikuses
kuulutas kirikukellade helin veresauna algust. Tuhanded protestandid, kes magasid
rahulikult oma kodus ja usaldasid kuninga aumehesõna, lohistati ilma pikemata välja ja
tapeti. {SV 201.1}
Nii nagu Kristus oli olnud nähtamatuks juhiks oma rahvale Egiptuse orjusest vabastamise
ööl, nii oli Saatan nähtamatuks juhiks oma alamatele selles jubedas töös. Seitsme päeva
kestel jätkati Pariisis veresauna, neist esimesel kolmel päeval kirjeldamatu raevuga.
Tapatalgud ei piirdunud ainult pealinnaga; need ulatusid kuninga erikorralduse põhjal
kõikide provintside ja linnadeni, kus leidus protestante. Ei arvestatud vanuse ega sooga. Ei
heidetud armu süütutele lastele ega hallipäistele meestele. Aadlik ja talupoeg, vana ja noor,
ema ja laps löödi maha kõrvu. Prantsusmaa piirides kestis see niiviisi kaks kuud. Hukati 70
000 hinge rahvuse paremikust. {SV 201.2}
„Kui teade veresauna kohta jõudis Rooma, polnud vaimulikkonna juubeldusel piire.
Lotringi kardinal tasus käskjalale toodud rõõmusõnumi eest tuhat krooni. St. Angelo
kahurist paugutati rõõmsat saluuti ja kõigis kirikutornides helisesid kellad. Lõkketuled
muutsid öö päevaks ja paavst Gregorius XIII, keda saatsid kardinalid ja teised vaimulikud
aukandjad, läks pika rongkäigu eesotsas St. Louis’i kirikusse, kus Lotringi kardinal laulis
„Te Deumi“ (vaimulik hümn „Sind, suur Jumal, kiidame!“)... Selle veresauna mälestuseks
vermiti mälestusraha, ja Vatikanis võib veelgi silmitseda G. Vasari kolme freskomaali, mis
kujutavad rünnakut admiralile, kuningat koos nõukoguga veresauna sepitsemas ja veresauna
ennast. Gregorius saatis Karlile kuldse roosi. Neli kuud pärast veresauna . .. kuulas ta
rahuldustundega ühe prantsuse preestri jutlust, kes rääkis „sellest väga õnnelikust ja
rõõmsast päevast, mil Püha Isa sai teate ja läks pühalikus toreduses tänu andma Jumalale ja
St. Louis’ile (Henry White, „The Massacre of St. Bartholomes“ / „„Pärtliöö veresaun“ / ptk.
14, lk. 34). {SV 201.3}
Sama vaim, mis õhutas Pärtliöö kohutavat veresauna, juhtis ka revolutsiocnisündmusi.
Jeesus Kristus kuulutati petiseks ja prantsuse jumalasalgajad hüüdsid kooris: „Maha see
kelm!“ Selle all mõeldi Kristust. Taevast trotsiv jumalateotus ja jälk kurjus käisid käsikäes.
Kõige alatumaid inimesi, julmuse ja pahede suurimaid eeskujusid ülistati kõige enam.
Tegelikult avaldati ülimat austust Saatanale. Kristus löödi aga risti ja koos Tema
ristilöömisega löödi risti ka tõde, puhtus ja omakasupüüdmatu armastus. {SV 202.1}
„Siis hakkab metsaline, kes tõuseb sügavusest, nendega sõda pidama ja võidab nad ära ja
surmab nad.“ Ateistlik võim, mis valitses Prantsusmaal revolutsiooni ja terrori võimuloleku
162