Rahvasta Leviaatan_

läkitatud. Kui mitu korda olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma poegi
tiibade alla — ja teie ei ole tahtnud.“ (Matt. 23,37). Oh oleksid sina, eelistatuim kõigist
rahvastest, tundnud oma katseaega ja seda, mis sinu rahuks vajalik on! Ma olen hoidnud
tagasi kohtuinglit, olen sind meeleparandusele kutsunud, kuid asjatult. Sa oled põlanud ja
hüljanud Jumala sulaseid, Tema saadikuid ja prohveteid, kuid vähe veel — sa oled
sedasama teinud oma Lunastajaga, Iisraeli Pühaga. Kui sind hävitatakse, siis on see üksnes
su enese süü. „Teie ei taha tulla minu juurde, et te saaksite elu“ (Joh. 5,40). {SV 13.1}
Kristus nägi Jeruusalemmas sümbolit maailmast, mis on mähkunud uskmatusse ja
vastuhakku ning ruttab vastu Jumala õiglasele kohtule. Langenud inimkonna hädad, mis
rõhusid Ta hinge, pigistasid Ta huulilt välja selle kibeda hüüde. Jeesus nägi patu jälgi
inimeste viletsuse, pisarate ja verevalamiste kujul ning Tema südant liigutas piiritu
kaastunne piinatute ja kannatajate vastu sellel maal. Ta igatses neid kõiki päästa, kuid isegi
Tema käel ei olnud lubatud peatada inimlike hädade tulva. Vähesed tahtsid otsida oma
ainsat Abiallikat. Ta oli valmis surema, et anda kõigile võimalus pääseda, kuid ainult
vähesed tulid Tema juurde, et elu saada. {SV 13.2}
Taeva Majesteet pisarais! Igavese Jumala Poeg hingevaevas, ahastuse koorma all! Kogu
taevas oli hämmastuses. See pih väljendab patu äärmist patusust ja näitab, kuivõrd raske
ülesanne on isegi jumaliku väe jaoks kõrvaldada Jumala kasust üleastumise tagajärjed
inimhingest. Vaadates ajas ettepoole, viimasele põlvkonnale, nägi Jeesus, et samasugune
ärataganemine, mis tõi hävingu Jeruusalemmale, valitseb maailma. Juutide suurim patt oli
Kristuse hülgamine. Kristliku maailma suurimaks patuks kujuneb Jumala käsu, Jumala
taevast ja maad hõlmava valitsuse aluse hülgamine. Jehoova eeskirjad tühistatakse. Miljonid
Saatana poolt aheldatud, patu vangid, kes on mõistetud kannatama teist surma, ei taha
kuulda tõesõnu oma armuajal. Kohutav pimedus! Meeletu sõgedus! {SV 13.3}
Kaks päeva enne paasapüha, kui Kristus lahkus viimast korda templist, kus Ta oli
paljastanud Juudi ülemate silmakirjalikkuse, läks Ta oma jüngritega jälle Õlimäele ja. istus
koos nendega haljale mäenõlvale. Veel kord silmitses Ta linna müüre, torne ja paleesid.
Veel kord peatus Tema pilk templil, mille pimestav hiilgus kroonis püha mäge nagu kaunis
diadeem. {SV 14.1}
Juba tuhat aastat tagasi oli Laulja ülistanud Jumala poolehoidu Iisraeli suhtes, mis
väljendus selles, et Ta tegi nende püha maja oma eluasemeks. „Saalemis on tema elamu ja
tema eluase on Siionis!“ (Laul 76,3). „Ent Juuda suguharu valis ta enesele, Siioni mäe, mida
ta armastab. Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse“ (Laul 18,68.69). {SV 14.2}
Esimene tempel oli ehitatud Iisraeli ajaloo hiilgeajal. Kuningas Taavet oli kogunud selle
tarvis suurel hulgal kallihinnalisi varandusi, hoone projekti andis aga jumalik inspiratsioon
(1. Aja 28,12.19). Ehitustöö oli lõpetanud Saalomon, Iisraeli targim valitseja. Valminud
tempel oli suursuguseim hoone, mida maailm kunagi oli näinud. Siiski oli Issand teise
templi kohta prohvet Haggai kaudu öelnud: „Selle viimase koja au peab suurem olema kui
9