Rahvasta Leviaatan_
Jumala poolt kirjutatud Sõna, Tema käsk mõõdab iga inimest ja mõistab hukka, kõik, kes ei vasta eksimatule õiguse mõõdupuule. {SV 198.2} „Kui nad oma -tunnistuse on lõpetanud...“ Periood,, mil kaks tunnistajat pidid prohvetlikult kuulutama kotiriidesse riietatuina, lõppes 1798. aastal. Kui nende varjatud töö hakkas lõpule jõudma, pidi nendega võitlusse astuma võim, mida on esitatud sügavusest tõusva metsalisena. Paljudes Euroopa riikides oli saatan paavstluse vahendusel sajandeid valitsenud kirikut ja riiki, kuid siin esitatakse saatana võimutsemist uuel kujul. Rooma eesmärgiks oli olnud Piiblit aukartuse sildi alla tundmatusse keelde suletuna rahva eest varjul hoida. Sellise ülemvõimu all olid need kaks tunnistajat kuulutanud „kotiriidesse riietatuina“. Kuid nüüd pidi tõusma teine võim — metsaline sügavusest — et pidada avalikku sõda Jumala Sõna vastu. {SV 198.3} „Suurt linna“, mille uulitsail need tunnistajad tapeti ja kus nende surnukehad lebasid, „hüütakse vaimulikuks Egiptuseks“. Kõigist rahvastest, keda Piibli ajalugu nimetab, salgasid egiptlased kõige jultunumalt elava Jumala olemasolu ning eirasid Tema käske. Ükski monarh polnud julgenud teeva autoriteedile avalikumalt ja ülbemalt vastu hakata kui hakkas Egiptuse vaarao. Kui Mooses Issanda nimel vaaraole sõnumi tõi, vastas valitseja ülbelt: „Kes on Jehoova, et peaksin ta sõna kuulma? Mina ei tunne Jehoovat ega lase ka Iisraeli ära minna!“ (2, Moos. 5, 2). See oli jumalaeitus, ateism, ning see võim, keda prohvetikuulutus Egiptusena esitab, pidi muistse riigi sarnaselt eitama elava Jumala nõudeid ning ilmutama samasugust uskmatust ja trotsivaimu. „Suurt linna“ võrreldakse vaimulikult ka Soodomaga. Soodoma rikutus ja Jumala käskude halvustamine avaldus eriliselt liiderlikkuses; sama patt pidi silma torkama ka selle rahva juures, kes pidi täitma Ilmutuseraamatu ettekuulutuse üksikasjad. Niisiis pidi prohveti sõnade kohaselt veidi enne 1798. aastat kerkima esile mingi saatanliku päritolu ja iseloomuga võim, kes pidi sõdima Piibli vastu. Maal, kus Jumala kaks tunnistajat selliselt vaikima sunniti, pidi ilmnema vaarao-sarnane jumalasalgamine ja Soodoma lüderlikkus. {SV 199.1} Nimetatud prohvetikuulutus täitus väga täpselt ja tabavalt Prantsusmaa ajaloos. Revolutsiooni ajal 1793. aastal „kuulis maailm esimest korda, kuidas tsiviliseeritud maailmas sündinud ja hariduse saanud meestest koosnev rahvakogu, kes pides oma õiguseks valitseda üht Euroopa arenenumat rahvast, eitas ühel häälel kõige pühalikumat tõde, mida inimhing võib vastu võtta. Üksmeelselt loobuti usust Jumalasse ja Tema kummardamisest.“ (Walter Scott, „Life of Napoleon“, 1 kd. ptk. 17). Prantsuse rahvas on maailmas ainus rahvas, kelle kohta on olemas usaldusväärne aruanne selle kohta, et ta tõstis rahvana oma käe avalikuks mässuks universumi Looja vastu. Inglismaal, Saksamaal, Hispaanias ja mujal on ikka olnud ja on ka praegu hulgaliselt jumalateotajaid ja uskmatuid, kuid Prantsusmaa on maailma ajaloos tähelepanuväärne selle poolest, et see oli ainus riik, kelle seadusandliku kogu. dekreet kuulutas, et Jumalat ei ole olemas ning kelle pealinna elanikkond ja suurem osa rahvast üle maa tantsis ja laulis rõõmu pärast, kui see teatavaks sai.“ (Bladkwood’s Magazine, nov. 1870. a.). {SV 199.2} 160
Prantsusmaal ilmnesid selgelt ka Soodomale iseloomulikud tundemärgid. Revolutsiooni ajal valitses samasugune kõlbeline langus ja kõlvatus, mis tõi kord hävingu tasandiku linnadele. Ajaloolane kirjeldab prantsuse ateismi ja ebakõlbelisust just nii nagu seda iseloomustas prohvetikuulutus: „Nende religioonivaenulike seadustega oli tihedalt seotud seadus, mis naeruvääristas abielusidet, seda kõige pühamat lepingut, mida inimolevused saavad sõlmida ja mille kestvus aitab kõige enam kaasa ühiskonna tõelisele tegevusele. Nüüd alandati see lihtsalt lühiaegseks kodanlikuks kokkuleppeks, mida kaks isikut võisid sõlmida ja millest loobuda omal soovil... Kui kurjad vaimud oleksid üritanud välja mõelda moodust, kuidas kõige tagajärjekamalt hävitada kõik, mis on koduses elus auväärne, kaunis ja püsiv, selleks et kindlustada häving, mis kanduks põlvest põlve edasi, siis ei oleks nad suutnud välja mõelda tõhusamat vahendit, kui abielu alandamine.. . Sophie Arnoult, oma teravmeelsete väljendite poolest kuulus näitlejanna, nimetas vabariiklikku abielu „abielurikkumise sakramendiks“ (Scott, kd. 1, ptk. 17). {SV 200.1} „Kus ka nende Issand risti löödi.“ Prohvetikuulutuse selle osa täitis Prantsusmaa samuti. Ühelgi maal polnud tõde kohanud kibedamat ja julmemat vastuseisu. Tagakiusamisega, millega Prantsusmaa nuhtles evangeeliumi tunnistajaid, lõi see rahvas Kristuse Tema jüngrite isikus risti. {SV 200.2} Sajandeid oli valatud pühade verd. Samal ajal kui valdeslased jätsid oma elu Piemonte’i mägestikes „Jumala Sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast“, tunnistasid nende vennad albigensid Prantsusmaal tõde sama mehiselt. Reformatsiooni päevil piinati albigenside õpilasi jubedalt surnuks. Kuningad ja aadlikud, suursugused naised ja neiud, rahvuse uhkus ja ladvik tundis naudingut Jeesuse märtrite piinast. Vaprad hugenotid, kes võitlesid õiguste eest, mida inimsüda peab kõige pühamaks, kastsid oma verega paljusid võitlusvälju. Protestandid kuulutati lindpriiks, nende tabamise eest määrati tasu ja neid aeti taga nagu metsloomi. {SV 200.3} „Kõrbekogudus, väike hulk algkristlaste järglasi, kelle liikmeid oli veel säilinud 18. sajandi Prantsusmaa lõunaosa mägestikes, pidas endiselt kalliks oma esiisade usku. Kui nad julgesid ööpimeduses koguneda mäeveerul või üksildasel nõm-mel, varitsesid neid sageli tragunid ning vedasid nad eluaegsesse orjusesse galeeridele. Kõige süütumad, haritumad ja arukamad prantslased pandi raudu. Nad pidid taluma kohutavaid piinu koos röövlite ja mõrtsukatega, (vt. Wylie, 22, kd. ptk, 6). Teisi koheldi armulisemalt ja lasti külmavereliselt kohe maha, kui nad relvitult ja abitutena palves põlvili langesid. Sadade elatanud meeste, kaitsetute naiste ja süütute laste surnukehad jäid vedelema koosolekupaikadesse. Kui kellegi tee viis hiljem üle mäenõlvade või läbi metsast, kus kristlased koguneda olid tavatsenud, polnud kuigi haruldane leida „iga mõne sammu järel surnukehi murul mustendamas või puudelt alla rippumas.“ Maa, mida laastas mõõk, timukakirves ja tuletungal, „muudeti suureks nukraks kõnnumaaks“. „Neid metsikusi ei sooritatud pimedal keskajal, vaid Louis XIV hiilgaval ajastul, mil tegeldi teadusega ja õitses kirjandus ning õukonna õpetatud ja 161
- Page 117 and 118: tegevus tekitas elevust. Lutheri ju
- Page 119 and 120: Ma tahan jutlustada, ma tahan kõne
- Page 121 and 122: autoriteedi ja õpetlaste ratsional
- Page 123 and 124: Peatükk 11— Vürstide protest Ü
- Page 125 and 126: soodsad võimalused avanevad tulevi
- Page 127 and 128: puudutab inimese vajadusi, kergesti
- Page 129 and 130: vaenlasega.“ Kuid teised julgusta
- Page 131 and 132: kirjutas Saksi kuurvürstile: „Me
- Page 133 and 134: Hämmastuse ja vastikustundega jät
- Page 135 and 136: nagu ütleb üks kirjamees, „suur
- Page 137 and 138: Reformeeritud usu õpetajad, kellel
- Page 139 and 140: osav võitleja teoloogilisel võitl
- Page 141 and 142: korraldati näiliselt „püha sakr
- Page 143 and 144: hüüdis üksmeelselt: „Me tahame
- Page 145 and 146: Raehoone ümber kihas raevutsev rah
- Page 147 and 148: hajusid väga kiiresti laiali üle
- Page 149 and 150: kirjutistega mõjustas Simonsit ref
- Page 151 and 152: Uue järelevaataja suureks õudusek
- Page 153 and 154: Peatükk 14—Hilisemad Inglise Ref
- Page 155 and 156: Tyndale ustavad sõbrad Barnes ja F
- Page 157 and 158: kangekaelsed. (David Laing, „The
- Page 159 and 160: Böömimaa rooma-katoliku tegelaste
- Page 161 and 162: Nagu kõikidel aegadel kiriku ajalo
- Page 163 and 164: Teised, kes arvasid, et „äravali
- Page 165 and 166: Sarnaselt oma Meistrile püüdis We
- Page 167: lühendas Jumal nende tuleproovi ke
- Page 171 and 172: ajal, pidas Jumala ja Tema Püha S
- Page 173 and 174: Paavstlus oli äratanud kuningates
- Page 175 and 176: soosisid alati aadlit, kohtunikud v
- Page 177 and 178: Liigagi hästi oli rahvas õppinud
- Page 179 and 180: Jumala ustavad tunnistajad, keda se
- Page 181 and 182: Peatükk 16—Vabaduse maa Inglise
- Page 183 and 184: elaksid nüüd, oleksid nad valmis
- Page 185 and 186: vastutavale kohale valimise tingimu
- Page 187 and 188: selle asemel, et võidelda „püha
- Page 189 and 190: lähevad sinna su valguse noolte, s
- Page 191 and 192: Prohvetikuulutused ei kõnele üksn
- Page 193 and 194: Dr. Nathanael Whittaker, Tabernocle
- Page 195 and 196: Prohvet Jeremija hüüatas seda koh
- Page 197 and 198: aus, mis oli Temale kohane. Nad oot
- Page 199 and 200: Peatükk 18—Ameerika Reformaator
- Page 201 and 202: Laulja sõnade tõde: „Kui su sõ
- Page 203 and 204: nädalat ja üks nädal, ühtekokku
- Page 205 and 206: Käsk anti välja lõplikul kujul a
- Page 207 and 208: julgusega armuaujärje ette, et me
- Page 209 and 210: kui jumalakartmatuid mõjuvalt hoia
- Page 211 and 212: õpetlane pole rääkinud ega kirje
- Page 213 and 214: töö ei olnud veel tehtud ja Saata
- Page 215 and 216: vaikne tunnistus oli pidevaks etteh
- Page 217 and 218: Peatükk 19—Välgus Läbi Pimedus
Prantsusmaal ilmnesid selgelt ka Soodomale iseloomulikud tundemärgid. Revolutsiooni<br />
ajal valitses samasugune kõlbeline langus ja kõlvatus, mis tõi kord hävingu tasandiku<br />
linnadele. Ajaloolane kirjeldab prantsuse ateismi ja ebakõlbelisust just nii nagu seda<br />
iseloomustas prohvetikuulutus: „Nende religioonivaenulike seadustega oli tihedalt seotud<br />
seadus, mis naeruvääristas abielusidet, seda kõige pühamat lepingut, mida inimolevused<br />
saavad sõlmida ja mille kestvus aitab kõige enam kaasa ühiskonna tõelisele tegevusele.<br />
Nüüd alandati see lihtsalt lühiaegseks kodanlikuks kokkuleppeks, mida kaks isikut võisid<br />
sõlmida ja millest loobuda omal soovil... Kui kurjad vaimud oleksid üritanud välja mõelda<br />
moodust, kuidas kõige tagajärjekamalt hävitada kõik, mis on koduses elus auväärne, kaunis<br />
ja püsiv, selleks et kindlustada häving, mis kanduks põlvest põlve edasi, siis ei oleks nad<br />
suutnud välja mõelda tõhusamat vahendit, kui abielu alandamine.. . Sophie Arnoult, oma<br />
teravmeelsete väljendite poolest kuulus näitlejanna, nimetas vabariiklikku abielu<br />
„abielurikkumise sakramendiks“ (Scott, kd. 1, ptk. 17). {SV 200.1}<br />
„Kus ka nende Issand risti löödi.“ Prohvetikuulutuse selle osa täitis Prantsusmaa samuti.<br />
Ühelgi maal polnud tõde kohanud kibedamat ja julmemat vastuseisu. Tagakiusamisega,<br />
millega Prantsusmaa nuhtles evangeeliumi tunnistajaid, lõi see rahvas Kristuse Tema<br />
jüngrite isikus risti. {SV 200.2}<br />
Sajandeid oli valatud pühade verd. Samal ajal kui valdeslased jätsid oma elu Piemonte’i<br />
mägestikes „Jumala Sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast“, tunnistasid nende vennad<br />
albigensid Prantsusmaal tõde sama mehiselt. Reformatsiooni päevil piinati albigenside<br />
õpilasi jubedalt surnuks. Kuningad ja aadlikud, suursugused naised ja neiud, rahvuse uhkus<br />
ja ladvik tundis naudingut Jeesuse märtrite piinast. Vaprad hugenotid, kes võitlesid õiguste<br />
eest, mida inimsüda peab kõige pühamaks, kastsid oma verega paljusid võitlusvälju.<br />
Protestandid kuulutati lindpriiks, nende tabamise eest määrati tasu ja neid aeti taga nagu<br />
metsloomi. {SV 200.3}<br />
„Kõrbekogudus, väike hulk algkristlaste järglasi, kelle liikmeid oli veel säilinud 18.<br />
sajandi Prantsusmaa lõunaosa mägestikes, pidas endiselt kalliks oma esiisade usku. Kui nad<br />
julgesid ööpimeduses koguneda mäeveerul või üksildasel nõm-mel, varitsesid neid sageli<br />
tragunid ning vedasid nad eluaegsesse orjusesse galeeridele. Kõige süütumad, haritumad ja<br />
arukamad prantslased pandi raudu. Nad pidid taluma kohutavaid piinu koos röövlite ja<br />
mõrtsukatega, (vt. Wylie, 22, kd. ptk, 6). Teisi koheldi armulisemalt ja lasti külmavereliselt<br />
kohe maha, kui nad relvitult ja abitutena palves põlvili langesid. Sadade elatanud meeste,<br />
kaitsetute naiste ja süütute laste surnukehad jäid vedelema koosolekupaikadesse. Kui kellegi<br />
tee viis hiljem üle mäenõlvade või läbi metsast, kus kristlased koguneda olid tavatsenud,<br />
polnud kuigi haruldane leida „iga mõne sammu järel surnukehi murul mustendamas või<br />
puudelt alla rippumas.“ Maa, mida laastas mõõk, timukakirves ja tuletungal, „muudeti<br />
suureks nukraks kõnnumaaks“. „Neid metsikusi ei sooritatud pimedal keskajal, vaid Louis<br />
XIV hiilgaval ajastul, mil tegeldi teadusega ja õitses kirjandus ning õukonna õpetatud ja<br />
161