Rahvasta Leviaatan_

lühendas Jumal nende tuleproovi kestust. Kuulutades ette „suurt viletsust“, mis pidi
kogudust tabama, ütles Päästja: „Kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks mitte ükski liha;
aga äravalitute pärast lühendatakse neid päevi.“ (Matt. 24, 22). Reformatsiooni mõjul lõppes
tagakiusamine juba enne 1788. aastat. {SV 197.1}
Kahe tunnistaja kohta ütleb prohvet edasi: „Nemad on need kaks õlipuud ja kaks
küünlajalga, mis seisavad ilmamaa Issanda ees.“ (Ilm. 11, 4). Ja Laulja ütleb: „Sinu sõna on
mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel.“ (Laul 119, 105). Need kaks tunnistajat esitavad
Vana ja Uut Testamenti. Mõlemad on tähtsad tunnistused Jumala käsuseaduse päritolust ja
püsivusest ning lunastusplaanist. Vana Testamendi võrdkujud, ohvrid ja prohvetikuulutused
osutavad tõotatud Päästjale. Uue Testamendi evangeeliumid ja epistlid kuulutavad Päästjat,
kes tuli just nii, nagu sümbolid ja prohvetikuulutused olid ette öelnud. {SV 197.2}
„Mina annan oma kahele tunnistajale kotiriidesse riietatuina prohvetlikult kuulutada tuhat
kakssada kuuskümmend paeva.“ Suurema osa sellese ajast jäid Jumala tunnistajad varjatuks.
Paavstlik võim püüdis teesõna rahva eest peita ja esile seada valetunnistajaid, kes rääkisid
tõele risti vastu (vt. üsa). Kui vaimulik ja ilmalik võim Piibli keelustas, kui selle tunnistust
moonutati ja kõikvõimalike vahenditega, mida ini mesed ja deemonid suutsid välja mõelda,
rahva meeli tõest ära pöörata püüti; kui neid, kes julgesid pühi tõdesid kuulutada, vaenati,
reedeti, piinati, vangikongidesse maeti ja usu pärast tapeti või kodust põgenema sunniti, siis
kuulutasid need ustavad tunnistajad päris kindlasti „kotiriidesse riietatuina“. Ometi jätkasid
nad oma tunnistamist kogu 1260-aastase perioodi vältel. Kõige pimedamatel aegadel leidus
ikkagi ustavaid mehi, kes Jumala Sõna armastasid ja Tema au eest innukalt väija astusid.
Nendele ustavatele sulastele anti tarkust, väge ja võimu tõe kuulutamiseks läbi kogu selle
pimeda aja. {SV 197.3}
„Ja kui keegi tahab neile kurja teha, siis väljub tuli nende suust ja sööb nende vaenlased;
kui keegi tahab neile kurja teha, siis peab see nõnda tapetama“ (Ilm, 11, 5). Inimesed ei saa
Jumala Sõna jalge alla tallata ilma, et sellele ei järgneks Karistust. Kohutava hukkamõistu
tähendusrikkus esitatakse llmutuseraamatu viimases peatükis. „Ma tunnistan kõikidele, kes
kuulevad selle raamatu ennustuse sõnu: „Kui keegi neile midagi juurde lisab, siis paneb
Jumal tema peale nuhtlused, mis selles raamatus on kirja pandud! Ja kui keegi võtab midagi
ära selle prohvetiraamatu sõnust, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast,
millistest on kirjutatud selles raamatus.““ (Ilm. 22, 18, 19). {SV 198.1}
Sellised hoiatused on Jumal andnud inimestele selleks, et keegi ei muudaks mingil viisil
põhimõtteid, mida Tema. on ilmutanud või käskinud. Need pühalikud hoiatused kehtivad
kõigi kohta, kes oma mõjuga juhivad inimesi ükskõikselt suhtuma Jumala korraldustesse.
Need otsekohesed sõnad peaksid äratama hirmu ja kartust neis, kes kergemeelselt
kuulutavad, et Jumala käskude pidamine ei oma erilist tähtsust. Kõik, kes tõstavad oma
arvamused kõrgemale jumalikest arvamustest, kõik, kes mugandavad Pühakirja selget
tähendust oma või maailma soovide kohaselt, võtavad enda peale kohutava vastutuse.
159