Rahvasta Leviaatan_

mida arvavad inimesed; ma olen tulnud, et esitada täiuslikult ja selgelt seda, mis senini oli
tume ja mõistetamatu; ma olen tulnud selgitama tõde ja näitama selle iga osa mõtet; ma olen
tulnud näitama iga selles-sisalduva käsu pikkust ja laiust, kogu ulatust, kõrgust ja sügavust
ja kujuteldamatut puhtust kõigis tema harudes.“ (Wesley jutlus 25). {SV 194.2}
Wesley selgitas käsu ja evangeeliumi täielikku kooskõla: „Sellepärast valitseb käsu ja
evangeeliumi vahel kõige lähedasem seos, mida üldse võib kujutleda. Ühelt poolt valmistab
käsk lakkamatult teed evangeeliumile ja juhib meie tähelepanu sellele; teiselt poolt juhib
evangeelium meid lakkamatult käsu täpsemale täitmisele. Näiteks kohustab käsk meid
armastama Jumalat, armastama oma ligimest, olema vagad, alandlikud ja pühad. Me
tunneme, et me ei ole selleks võimelised. Tõepoolest, see on inimesele võimatu. Kuid me
näeme Jumala tõotust anda meile seda armastust ja teha meid alandlikeks, vagadeks ja
pühadeks; me haarame kinni evangeeliumist, selle rõõmsatest sõnumitest. See sünnib
vastavalt meie usule ja „käsu õigus täitub meie sees“ usu läbi, mis on Kristuses Jeesuses
... {SV 194.3}
„Kristuse evangeeliumi vaenlastest on kõige esimesel kohal need,“ ütles Wesley, „kes
käsku avalikult arvustavad ning sellest halba kõnelevad, kes õpetavad inimesi murdma
Jumala seaduste pidamise kohustust, räägivad vabastamisest kas ühest või kõikidest
käskudest, olgu väiksemal või suuremal määral .,. Kõige üllatavam kõigest, mis selle suure
eksitusega kaasneb, on see, et need, kes eksitusega kaasa lähevad, usuvad siiralt, et nad
austavad Kristust sellega, kui nad heidavad ära Tema käsu; et nad ülistavad Tema
lepitustööd sellega, kui nad hävitavad Tema õpetuse! Jah, nad austavad Teda just nii nagu
Juudas, kui ta ütles: „Tere, õpetajai“ ja suudles Teda. Ja Issand võib igaühele neist õigusega
öelda: „Kas sa suuandmisega reedad Inimese Poja?“ Rääkida Tema verest ning võtta Talt
samal ajal peast Tema kroon, see tähendab hüljata mingisugune osa Tema käsuõpetusest
Tema evangeeliumi edendamise ettekäändel, ei tähenda midagi muud, kui Teda suudlusega
ära anda. Tõepoolest, mitte keegi, kes usku kuulutab viisil, mis juhib inimesi kas otseselt või
kaudselt kõrvale sõnakuulmisest, kes kuulutab Kristusest nii, et ta sellega tühistab või
nõrgestab mingil viisil vähimatki Jumala käsku, ei saa öelda, et juudasuudluses
süüdistamine on tema suhtes ülekohtune.“ (samas). {SV 194.4}
Neile, kes rõhutasid, et „evangeeliumi kuulutamine tähendab kogu käsuõpetuse lõppu,“
vastas Wesley: „Seda eitame me täielikult. Selline väide on vastuolus juba käsu kõige
esimese eesmärgiga, nimelt inimeste veenmisega nende patususes, nende äratamisega, kes
magavad veel hukatuse äärel.“ Apostel Paulus selgitab, et „käsu läbi tuleb patutundmine“.
Kuni inimene end patusena ei tunne, ei saa ta tunda ka tõelist vajadust lunastava vere
järele“. . . . „Neile, kes on terved“, nagu meie Issand ise märkis, „ei ole arsti tarvis, vaid
haigetele.“ Mõttetu on pakkuda arsti neile, kes on terved või vähe-malt arvavad end olevat.
Te peate neid esmalt veenma selles, et nad on haiged, muidu ei täna nad teid iialgi abi eest.
Sama mõttetu on pakkuda Kristust neile, kelle süda pole iial murdunud.“ (Samas, jutlus
35). {SV 195.1}
156