Rahvasta Leviaatan_

nende kallal vägivalda. Ärritunud inimeste salgad käisid majast majja, hävitasid sisustust ja
vara, võtsid kaasa seda, mida heaks arvasid ja sõimasid mehi, naisi ja lapsi. Vahel pandi
lausa avalikult välja teadaanded, milles kutsuti neid, kes soovisid osa võtta metodistide
majade lõhkumisest ja röövimisest, kogunema teatud ajal ja teatud kohas. Nii rikuti kõigi
silme all inimlikke ja jumalikke seadusi, ilma, et keegi oleks huligaane
takistanud. Organiseeritult kiusati taga neid, kelle ainsaks süüks oli see, et nad püüdsid
juhtida patuste jalgu hukatuse teelt õigele teele. {SV 191.2}
Viidates süüdistustele nii enda kui oma kaaslaste suhtes, ütles John Wesley: „Mitmed
väidavad, et meiesuguste meeste õpetused on valed, ekslikud ja fanaatilised, et need on uued
ja ennekuulmatud; et need on kveekerlus, fanatism ja paavstlus. Kõik need oletused
kummutab põhjani tõsiasi, et me oleme näidanud, et iga osa meie õpetusest sisaldab meie
oma kiriku poolt tunnustatud Pühakirja selgeid õpetusi. Järelikult ei saa kuulutus olla vale
ega ekslik, kui te tunnistate, et Pühakiri on õige. Teised väidavad, et „nende õpetus on liiga
range, nad teevad taevatee liiga kitsaks“. See ongi tegelikult põhjus, mis on varjatult aluseks
tuhandetele erinevatele ettekäänetele. Kuid kas me teeme taevatee kitsamaks kui seda tegid
meie Issand ja apostlid? Kas meie õpetus on rangem kui Piibli õpetus? Võtkem vaid
mõningad Pühakirja testid: „Sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja
kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest.“ „Inimesed peavad
kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud.“ „Sellepärast kas teie
sööte, joote või mis teie iial teete, seda kõike tehke Jumala auks.“ {SV 192.1}
Kui meie õpetused on rangemad kui need, siis väärivad nad laitust, kuid te tunnete oma
südames, et see pole nii. Kes võiks olla karvavõrdki vähem range, ilma et ta Jumala Sõna
rikuks? Kas võiks ühtki Jumala saladuste majapidajat lugeda ustavaks siis, kui ta muudab
püha hoiuse ühtki osa? Ei! Ta ei või vähendada, ta ei või midagi pehmendada; ta peab
kõikidele inimestele selgitama: „Ma ei või muuta Pühakirja teie maitse ja tahtmise kohaselt.
Teie peate painduma selle alla või siis igavesti hukkuma.“ Sama tagamaa on väidetel nagu
oleksid „nad armutud“. On nad siis armutud? Mis suhtes? Kas nad ei sööda näljaseid ja ei
kata alastiolijaid? Ei! Asi ei ole selles, öeldakse, selle vastu pole keegi midagi ütelnud; nad
on armutud oma kohtumõistmises! Nad kuulutavad, et keegi ei saa päästetud kui vaid need,
kes käivad Jumala Sõna valguses.“ (Samas, kd. 3, lk. 152, 153.) {SV 192.2}
Vaimulik langus, mis avaldus Inglismaal vahetult enne Wesley aega, oli suurel määral
antinominalistliku (käsuseadust tarbetuks pidava) õpetuse tulemus. Paljud väitsid, et Kristus
kaotas moraaliseaduse ja seetõttu ei ole kristlased kohustatud sellest kinni pidama ning et
usklik olevat vabastatud „heategude orjusest“. Teised tunnistasid küll käsuseaduse
kehtivust, kuid selgitasid, et jutlustajatel ei tarvitse inimesi üles kutsuda neid korraldusi
täitma, kuna neid, keda Jumal on päästeks ära valinud, „juhib jumaliku armu
vastupandamatu mõju elama vagalt ja vooruslikult; neil aga, kes on mõistetud igavesele
hukatusele, et olegi jõudu jumalikule seadusele kuuletuda.“ {SV 192.3}
154