Rahvasta Leviaatan_

Nagu kõikidel aegadel kiriku ajaloos, nii teostasid ka Wesley ajal erinevate vaimsete
võimetega mehed töö, mis oli nende osa. Nad ei olnud ühel meelel iga õpetuse punkti
suhtes, kuid Jumala Vaim töötas neis ja ühendas nad kõikehaarava eesmärgi nimel — võita
hingi Kristusele. Õpetuslikud eriarusaamad. Whitefieldi ja vendade Wesleyde vahel
ähvardasid teatud perioodil tekitada omavahelist võõristust, kuid nad olid õppinud Kristuse
koolis tasadust; nii lepitas neid vastastikune kannatlikkus ja ligimesearmastus. Nad teadsid,
et polnud aega vaidlemiseks, kuna kõikjal lokkas eksitus ja ülekohus ning patused tormasid
vastu hukatusele. {SV 190.3}
Jumala teenrid sammusid mööda okkalist rada. Mõjuvõimsad ja õpetatud mehed
kasutasid nende vastu oma võimu. Mõne aja pärast ilmnes paljude vaimulike otsustav
vaenulikkus ning kirikute uksed sulgusid puhta usu kuulutajate ees. Tänu sellele, et
vaimulikkond mõistis nad kantslitest hukka, pääsesid pimeduse, teadmatuse ja õeluse väed
liikvele. Mitmel korral pääses Wesley eluga ainult tänu Jumala armu imele. Tema vastu
üleskihutatud vihastest rahvamassidest ümbritsetuna ei paistnud sageli enam ühtegi
väljapääsuteed. Ometi lahkus Kristuse teener puutumatuna ohtlikust kohast, kui ingel tuli
inimese kujul tema kõrvale ja rahvahulk taganes. {SV 190.4}
Ühe vihase jõugu käest pääsemise juhtumist rääkis Wes~ ley järgmist: „Paljud püüdsid
mind maha paisata, kui me tulime libedat teed mööda mäest alla linna. Oli selge, et siis, kui
ma oleksin kord juba mass lamanud, poleks mul õnnestunud enam üles tõusta. Kuid ma ei
komistanud ega libisenud kordagi seni, kuni olin täielikult nende käest pääsenud. Kuigi
paljud püüdsid haarata mul kraest või rõivastest ja niiviisi mind maha rebida, ei suutnud nad
seda teha. Ainult üks sai kinni mu vesti taskuklapist, kuid see rebenes kohe küljest, seevastu
teine klapp, mille all taskus oli rahatäht, rebenes vaid pooleldi... Tugev mees minu taga
püüdis mitu korda mulle suure tammepuust kepiga äiata. Oleks ta sellega mulle kasvõi
kuklasse kopsanud, poleks teist lööki enam tarvis olnud. Kõik löögid kaldusid aga kõrvale;
kuidas, ma ei tea, sest ma ei saanud liikuda ei paremale ega vasakule.., Keegi teine trügis
läbi rahvahulga ligemale ja tõstis käe löögiks, kuid laskis selle kohe langeda ja lausus mu
pead silitades: „Millised pehmed juuksed tal on!“... Esimesed inimesed, kelle süda
pehmenes, olid linna kõige kangemad mehed, käratseva rahvamassi juhid, üks neist oli
olnud rahvalõbustustel elukutseline karudega võitleja ... Millisel hämmastaval viisil
valmistab Jumal meid Tema tahet täitma! Kaks aastat tagasi riivas üks telliskivitükk mu
õlga. Aasta hiljem tabas kivi mind otse silmade vahele. Möödunud kuul sain ühe löögi ja
täna õhtul kaks; esimese linna saabumisel ja teise lahkumisel. Need ei põhjustanud mulle
mingit valu, ehkki üks mees lõi mulle kogu jõust vastu rindu ja teine vastu suud niisuguse
jõuga, et veri purskama hakkas. Ma ei tundnud kummagi löögi puhul rohkem vaiu kui
puudutamisel õlekõrrega.“ (John Wesley, „Works“ kd. 3. lk. 297, 198.) {SV 191.1}
Esimesed metodistid kannatasid pilget ja tagakiusamist kiriku liikmete ja laimust
õhutatud avalike jumalapõlgajate poolt. Neid kutsuti kohtute ette ja sedagi vormitäiteks, sest
tolleaegsetes kohtukodades oli õigusemõistmine harukordne. Sageli tarvitasid tagakiusajad
153