Rahvasta Leviaatan_

Tyndale ustavad sõbrad Barnes ja Frith asusid omakorda tõde kaitsma. Järgnesid vennad
Ridleyd ja Cramer. Need Inglise reformatsiooni juhid olid õpetatud mehed, enamasti
usinuse ja vagaduse tõttu Rooma kirikus kõrgelt hinnatud. Nad astusid paavstluse vastu
välja sedamööda, kuidas nad õppisid tundma „püha tooli“ eksitusi. Baabüloni saladustega
kursis olemine andis nende tunnistusele seda suurema väe. {SV 182.4}
„Nüüd küsiksin veidra küsimuse,“ sõnas Latimer. „Kas teate, kes on kõige hoolsam
piiskop ja prelaat kogu Inglismaal? ... Ma näen, et teile pakub tema nimi huvi... Ütlen siis —
see on saatan! Ta ei ole iialgi ära oma piiskopkonnast; hüüdke teda, millal tahes — ta on
alati kodus;... Ta on alati adra taga... Te ei leia teda kunagi tegevuseta, ma võin seda teile
kinnitada... Seal, kus valitseb saatan,... kõrvaldab ta Jumala Sõna valguse ja süütab asemele
oma küünlad! Maha tehakse Piibel ja üles pannakse roosikrantsid. Maha tallatakse
evangeeliumi valgus ja asemele süüdatakse vahaküünlad, seda isegi keskpäevai!... Maha
tehakse Kristuse* rist, üles seatakse puhastustule kukrud!... Ta röövib paljaste, vaeste ja
võimetute riided selleks, et kaunistada kujusid ja ehtida kive ning puutükke. Ta ülendab
inimeste traditsioonid ja seadused ning hävitab Jumala põlised õpetused ja Tema kõige
pühama Sõna!... Oo, et meie prelaadid oleksid sama hoolsad külvama head õpetuse seemet,
kui hoolsalt külvab saatan umbrohtu!“ (Samas, „Sermon of the Plough“.) {SV 183.1}
Nende reformaatorite suureks põhimõtteks oli nii nagu valdeslastel, Wyclifil, Jan Husil,
Lutheril, Zwinglil ja neil, kes nendega ühinesid, usk, et usu ja elu vääramatuks autoriteediks
on Pühakiri. Nad eitasid paavstide, kontsiilide, preestrite ja kuningate õigust valitseda
südametunnistuse üle. Piibel oli nende usu alus ja selle valgel katsusid nad läbi kõik;
õpetused ja väited. Usk Jumaiasse ja Tema Pühasse Sõnasse kinnitas neid pühi mehi ka siis,
kui nad jätsid oma elu tuleriidal. „Ole julge,“ ütles Latimer oma kaasmärtrile enne, kui
leegid sundisid nende hääled vaikima. „Täna süütame me Jumala armu läbi Inglismaal
sellise küünla, mis ei kustu iialgi!“ („Works of Hugh Latimer“, kd, I, lk. 13.) {SV 183.2}
Columba ja tema kaastööliste poolt Sotimaal külvatud tõeseemet ei suudetud täielikult
hävitada. Sajandeid pärast seda, kui Inglismaa kirikud olid Roomale alistunud, säilitasid Soti
kirikud vabaduse, kuid 12. sajandil kinnitas paavstlus oma kanna ka seal ja saavutas
ennenägematu ülemvõimu. Ometi tungisid mõned valguskiired läbi pimeduse ja kõnelesid
koidust. Lollardid, kes tulid Inglismaalt Piibli ja Wyclifi õpetustega, tegid palju ära
evangeeliumi tundmise säilitamiseks. Igal sajandil oli Sotimaal tunnistajaid ja märtreid. {SV
183.3}
Suure reformatsiooni alguses ilmusid Sotimaale Lutheri kirjutised ja seejärel Tyndale’i
ingliskeelne Uus Testament. Preestrid ei pannud tähele neid hääletuid saadikuid, mis
hargnesid laiali üle mägede ja orgude ning süütasid uuesti tule juba peaaegu kustunud
tõetõrvikutes. Need tunnistajad rebisid maha töö, mida rooma-katoliku kirik oli vaenu ja
survega rajanud neli sajandit. {SV 184.1}
147