Rahvasta Leviaatan_

Uue järelevaataja suureks õuduseks kuulutasid mitmed mungad end varsti
protestantideks. Läbi kongi trellide oli Tausen oma kaaslastele andnud edasi tõe tundmist.
Kui Taani pühadel isadel oleks olnud kogemusi ketserite kohtlemisel, poleks Tauseni häält
enam iialgi kuuldud, kuid selle asemel, et noormees mõnda maa-alusesse vangikongi
aheldada, heitsid nad ta kloostrist välja. Nii oli reformaator nende kontrolli alt väljas. Äsja
ilmunud kuninglik käskkiri pakkus kaitset neile, kes õpetasid uut õpetust. Tausen hakkas
jutlustama. Kirikud avati talle ja rahvas tungles kuulama. Leidus ka teisi, kes kuulutasid
Jumala Sõna. Taani keelde tõlgiti Uus Testament. Huvi selle vastu oli suur. Paavstlaste
jõupingutused seda tööd maha suruda põhjustasid hoopis selle laienemist ning varsti oli
Taanimaa võtnud vastu reformeeritud usu, {SV 178.1}
Ka Rootsi noored mehed, kes olid joonud Wittenbergi allikast, tõid oma kaasmaalastele
eluvett. Kaks Rootsi reformatsiooni juhti, Orebro sepa pojad Olaf ja Laurentius Petri kes
olid õppinud Lutheri ja Melanchtoni juhendamisel, kuulutasid usinalt tõdesid, mida nad ise
olid omandanud. Sarnaselt suurele reformaatorile äratas Olaf inimesi oma innukuse ja
kõneosavusega, kuna Laurentius seevastu oli nagu Melanchtongi hea haridusega, mõtlik ja
vaikne. Mõlemad olid tõeliselt vagad, kõrgete teoloogiliste teadmistega mehed, kes esitasid
tõde kohkumatu julgusega. Loomulikult ei puudunud ka paavstlik vastuseis. Katoliku
preestrid ässitasid tagant harimatuid ja ebausklikke inimesi. Sageli tungis märatsev
rahvahulk Olaf Petrile kallale ja mitmel korral pääses ta vaevu eluga. Kuningas oli
reformaatorite suhtes siiski heatahtlikult meelestatud ja kaitses neid. {SV 178.2}
Rooma-katoliku kiriku võimu all olid inimesed vajunud sügavale pahedesse ja
kurvameelsusse. Nad olid ilma Pühakirjata ja kuna usk koosnes ainuüksi sümbolitest ja
tseremooniatest, mis ei valgustanud vaimu, pöördusid nad tagasi esivanemate paganlike
kommete poole. Rahvas oli jagunenud võitlevateks kildkondadeks. Lakkamatud
omavahelised tülid suurendasid viletsust veelgi. Kuningas lootis reformatsioon] abiga
uuendada nii riiki kui kirikut ja tervitas seepärast rõõmuga neid võimekaid abilisi, kes
võitlesid samuti roomakatoliku võimu vastu. {SV 178.3}
Rootsi kuninga ja juhtivate meeste juuresolekul kaitses Olaf Petri osavalt reformeeritud
usu õpetusi rooma-katoliku võimumeeste väidete vastu. Ta selgitas, et usuisade õpetusi
tuleb võtta vastu ainult siis, kui need on kooskõlas Pühakirjaga, kuna usu alus on esitatud
Piiblis nii selgel ja lihtsal viisil, et igaüks võib seda mõista. Kristus ütles: „Minu õpetus ei
ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud.“ (Joh. 7, 16.) Ka Paulus väitis, et kui ta
peaks kuulutama mingit muud evangeeliumi, kui seda, mida ta oli saanud, olgu ta neetud.
(Gal. 1, 8). „Kuidas siis,“ küsis reformaator, „võivad mingisugused teised inimesed
kehtestada dogmasid nagu neile meeldib ning suruda neid peale kui pääsemiseks vajalikke?“
(Wylie, kd. 10, ptk. 4.) Olaf Petri näitas, et kiriku määrustel polnud vähimatki autoriteeti sel
juhul, kui nad olid vastuolus Jumala käskudega. Ta tcetas suurt protestantlikku põhimõtet:
„Piibel ja ainult Piibel on usu ja elu juhtnöör.“ {SV 179.1}
143