Rahvasta Leviaatan_

Tagakiusajate raev oli võrdeline märtrite usuga. Mitte ainult mehed, vaid ka naised ja
neiud näitasid üles kohkumatut julgust. „Naised seisid tuleriida kõrval, kui mehed leekides
kannatasid ja sosistasid lohutussõnu või laulsid julgustamiseks vaimulikke laule.“ „Noored
neiud heitsid elusalt hauda nii nagu heidaksid puhkama oma magamiskambrisse. Enne kui
nad astusid üles tapalavale või tuleriidale, panid nad selga oma kaunimad riided nagu
läheksid nad laulatusele.“ (Samas, kd. 18, ptk. 6.) {SV 176.4}
Nagu noil päevil, mil paganlus oli püüdnud hävitada evangeeliumi, nii oli ka nüüd
kristlaste veri seemneks. (Vt. Ter~ tullianus, „Apology“ par. 50.) Tagakiusamise tulemuseks
oli tõetunnistajate arvu pidev kasv. Inimeste võitmatust meelekindlusest hullunud monarh
jätkas aastate jooksul oma õelat tööd, kuid asjatult. Suursuguse Oranje Wilhelmi juhtimisel
teostatud riigipööre andis Hollandile viimaks vabaduse Ju-malat teenida. {SV 177.1}
Piemonti mägedel, Prantsusmaa tasandikel ja Holland: randadel märgistas evangeelium
võidukäiku oma järelkäijate verega, kuid Põhjamaadesse levis ta rahulikumal teel. Koju
pöördunud Wittenbergi üliõpilased tõid reformeeritud usu Skandinaaviamaadesse. Valgust
levitati ka Lutheri kirjutiste kaudu. Lihtsad ja tugevad põhjamaa inimesed pöördusid ära
rooma-katoliku kiriku rikutusest, toredusest ja ebausust ning võtsid omaks Piibli puhtad,
lihtsad ja eluandvad tõed. {SV 177.2}
Tausen, Taani reformaator, oli talumehe poeg. Juba lapsepõlves paistis see poiss silma
mõistuse teravuse poolest. Ta janunes hariduse järele, kuid kuna vaesus ei võimaldanud
vanematel poega kooli saata, pöördus ta kloostrisse. Seal võitis ta oma elupuhtuse, usinuse
ja ustavusega kloostriülema poolehoiu, Kuna poiss näis olevat üpris andekas ning tõotas
tulevikupäevadel head teenistust kiriku heaks, otsustati anda talle haridus mõnes Saksamaa
või Madalmaa ülikoolis. Noorel üliõpilasel lubati ise valida endale kool, ainsal tingimusel,
et ta ei lähe Wittenbergi. „Kiriku õpetlast ei pidanud ohustama ketserluse mürk,“ selgitasid
seda nõudmist mungad. {SV 177.3}
Tausen läks Kölni, mis oli siis ja on ka nüüd üheks katoliikluse kantsiks, kuid
skolastikute müstitsism muutus noorukile peagi vastikuks. Just sel ajal juhtusid talle pihku
mõned Lutheri kirjutised. Ta luges neid imetluse ja vaimustusega ning soovis tuliselt saada
reformaatori õpilaseks. Nii toimides oli oht pälvida kloostriülema meelepaha ja kaotada
temalt saadav toetussumma, kuid Tausen langetas ikkagi otsuse Wittenbergi kasuks ja varsti
kanti tema nimi Wettenbergi üliõpilaste nimestikku. {SV 177.4}
Mõne aja pärast Taani tagasi tulnud, siirdus Tausen jällegi oma kloostrisse. Keegi ei
kahtlustanud teda luterluses. Ta ei kõnelnud oma meelemuutusest, vaid püüdis kaaslastes
eelarvamusi äratamata juhtida neid puhtamale usule ja pühamale elule. Ta avas Piibli ja
selgitas selle tõelist tähendust ning kuulutas neile Kristust kui patuste õigust ja ainust
pääsemise lootust. Suur oli kloostri abiülema raev, kui ta mõistis, et nooruk, kellest ta oli
lootnud koolitada roomakatoliku usu kaitsjat, õpetas ketserlust. Otsekohe viidi Tausen üle
teise kloostrisse ning suleti üksikkongi range järel-valve alla. {SV 177.5}
142