Rahvasta Leviaatan_

— ohver, kes ei tõrkunud vastu — oli lamanud seotuna altaril — sümbolina Jumala Poja
ohvrist (1. Moos. 22,9). Sellel mäel kinnitati usuisale õnnistuse leping — auline tõotus
Messiast (1. Moos. 22, 16-18). Sellel mäel olid Ornani rehealuselt taeva poole tõusnud
ohvritule leegid hävitusingli mõõga kõrvale pööranud (1. Aja. 21) — sobiva võrdlusena
Õnnistegija ohvrist ja vahetalitusest patuste heaks. Jumal oli austanud Jeruusalemma
rohkem kui ühtki teist paika maa peal. Issand oli „valinud Siioni ja ihaldanud teda enesele
eluasemeks“ (Laul 132,13). Aastasadu olid pühad prohvetid selle linna tänavail
hoiatuskuulutust kuulutanud. Jeruusalemma templis olid preestrid kõigutanud
suitsutusrohupanne ja healõhnaline suits oli koos palvetega Jumala ette tõusnud. Igal päeval
ohverdati seal tallede verd, mis osutas Jumala Tallele. Just seal oli Jehoova ilmutanud oma
ligiolekut armu-aujärje kohal pilvekujulises aupaistuses. Sealsamas oli ka see paik, kuhu oli
toetunud imepärane sümbol, maad ja taevast ühendav redel (1. Moos. 18,12; Joh. 1,51),
mida mõõda Jumala inglid üles ja alla käisid ja mis avas inimestele tee kõige pühamasse
paika. Kui Iisraeli rahvas oleks taevale ustavaks jäänud, oleks Jeruusalemm Jumala poolt
valitud linnana igavesti püsinud (Jer. 17, 21-25). Kuid ärataganemine ja vastuhakk
märgistasid selle soositud rahva ajalugu. Valitud rahvas oli taeva armule vastu pannud, oma
eesõigusi kuritarvitanud ja soodsate võimaluste suhtes hoolimatu olnud. {SV 10.3}
Kuigi iisraellased „pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema
prohvetitega“ (2. Aja 36,16), oli Tema ennast neile siiski näidanud halastaja ja armulise
Jumalana, pikameelsena ning rikkana heldusest ja tõest“ (2. Moos. 34,6). Nende korduvast
vastupanust hoolimata oli Tema arm neid ikka kutsunud. Ta oli neid armastanud hellemalt
kui isa oma poega., läkitanud korduvalt nende juurde oma käskjalgu hoiatussõnumitega, sest
ta tahtis säästa, „oma rahvast ja oma eluaset“ (2. Aja 36,15). Kui kõik manitsused, palved ja
noomitused olid jäänud tulemuseta, saatis Ta neile taeva suurima anni; tegelikult kinkis
Jumal neile kogu taeva selles ühes Annis. {SV 11.1}
Jumala Poeg saadeti isiklikult paadunud linna veenma. Kristus oli see, kes oli toonud
Iisraeli kui viinapuu Egiptusest välja (Laul 80,9). Tema käsi oli pillutanud paganad nende
teelt. Ta oli neid istutanud „viljakale mäenõlvakule“ (Jes 5,1). Tema kaitsev hool oli olnud
nende ümber otsekui tara. Tema teenrid olid saadetud seda harima. „Kas oleks olnud vaja
teha mu viinamäega veel midagi“, hüüdis Ta, „mida ma olin jätnud tegemata?“ (Jes. 5, 1-4).
Kuigi see kandis ootustevastaselt heade kobarate asemel roiskunud kobaraid, lootis Ta ikka
veel tõsiselt, et see kord ometi viljakaks osutub. Seepärast tuli Ta ise oma viinamäele, et
seda, kui vähegi võimalik hävingust päästa. Ta kaevas oma viinapuu ümber, lõikas selle oksi
ja hoolitses selle eest. Ta oli väsimatu oma jõupingutustes päästa viinapuu, mille Ta ise oli
istutanud. {SV 11.2}
Kolm aastat oli valguse ja au Issand eriliselt tegutsenud oma rahva seas. Ta „käis mööda
maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse“. Ta paran-das
murtud südameid, vabastas vange, andis pimedaile nägemise, pani jalutud käima ja kurdid
kuulma, puhastas pidalitõbiseid, äratas üles surnuid ja kuulutas vaestele armuöpetust (Ap. t.
7