Rahvasta Leviaatan_

kirjutistega mõjustas Simonsit reformeeritud usku vastu võtma. Pisut aega hiljem nägi ta,
kuidas naaberkülas raiuti ühel mehel pea maha sellepärast, et ta lasi end ümber ristida. See
sündmus ajendas teda uurima lasteristimise küsimust. Pühakirjas ei leidunud selle kohta
ainsatki viidet, küll aga rõhutati ristimise tingimusena kahetsust ja usku. {SV 175.2}
Menno eemaldus rooma-katoliku kirikust ja pühendas oma elu tõdede õpetamisele, mis ta
ise oli vastu võtnud. Niihästi Saksamaal kui ka Madalmaades moodustusid tollal fanaatikute
grupid, kes kaitsesid absurdseid ja mässuleõhutavaid õpetusi ning asusid vägivalla ja
vastuhaku teele. Menno mõistis sellise liikumise paratamatut lõpptulemust ning astus
seepärast energiliselt vastu väärõpetustele ja fanaatikute metsikutele tegevusplaanidele.
Paljud neist, keda fanaatikute ideed olid kaasa haaranud, loobusid Simonsi üleskutsete peale
mässulisest suunast. Samuti leidus ümbruskonnas mitmeid valdeslaste töö tulemusel
pöördunud kristlasi. Selliste rahvagruppide keskel töötas Menno Simons suure andumuse ja
innuga. {SV 175.3}
Kakskümmend viis aastat reisis ta koos naise ja lastega ringi ning talus raskusi ja
puudust. Sageli oli ta elu otseselt ohus. Ta käis risti ja põiki läbi Madalmaad ja Põhja-
Saksamaa ning töötas peamiselt alamrahva hulgas, kuigi tema mõju oli laiem. Loomult
kõneosav ehkki vähese haridusega, oli ta mees täis kõikumatut ausust, lahkust, otsekohesust
ja tõelist vagadust. Kuna ta elas läbi kõike seda, mida õpetas võitis ta inimeste usalduse.
Tema järelkäijad, keda pillutati laiali ja rõhuti, pidid kannatama palju selle tõttu, et neid aeti
segi Münzeri fanaatiliste pooldajatega. Ometi pöördus tema töö tagajärjel suur hulk
inimesi. {SV 176.1}
Mitte kusagil ei võetud reformeeritud õpetusi nii üldiselt vastu kui Madalmaades, kuid
vähestes maades pidid tõe pooldajad taluma nii kohutavaid tagakiusamisi. Saksamaal oli
Karl V pannud reformatsiooni vande alla ning oleks heameelega kõik selle pooldajad
tuleriidale saatnud, kuid vürstid piirasid tema türanniat. Madalmaades oli Karli võim suurem
ja ediktid, mis põhjustasid tagakiusamisi, järgnesid kiiresti üksteisele. Piibli lugemist, selle
kuulamist, isegi selle üle kõnelemist loeti üleastumiseks, millele järgnes tuleriit. Jumala
palumine salajas, kujude kummardamisest hoidumine ja vaimulike laulude laulmine vääris
samuti surma. Ka need, kes ütlesid oma eksitustest lahti, tuli surmata. Mehed tapeti
mõõgaga, naised maeti elusalt. Tuhanded hukkusid Karli ja Philipp II valitsuse ajal. {SV
176.2}
Kord toodi inkvisiitorite ette perekond, keda süüdistati missast eemalejäämises ja
koduses jumalateenistuses. Kui pereliikmeilt uuriti, millega nad seal salaja tegelevad, vastas
noorim poeg: „Me langeme põlvili ja palume, et Jumal võiks meie mõistust valgustada ja
meie patud andestada; me palume oma valitseja eest, et tema valitsus oleks edukas ja tema
elu õnnelik; me palume riigiametnike eest, et Jumal kaitseks neid!“ (Wylie, kd. 18, ptk. 6.)
Mõned kohtunikest olid sügavalt liigutatud, ent siiski mõisteti isa ja üks poeg
tuleriidale. {SV 176.3}
141