Rahvasta Leviaatan_

Peatükk 13—Madalmaad ja Skandinaavia
Madalmaades kutsus paavstlik türannia juba väga varakult esile resoluutse protesti.
Seitsesada aastat enne Lutheri aega tõstsid kaks piiskoppi, kes olid äsja käinud saatkonna
koosseisus Roomas ja õppinud seal tundma „püha tooli“ tõelist olemust, Kooma kõrgeima
autoriteedi vastu julgeid süüdistusi: „Jumal on andnud oma kogudusele, oma kuningannale
ja pruudile, oma laste õilsaks ja igaveseks pärandiks pruudikingi, mis on hävimatu ja
hukkumatu. Ta on andnud talle igavese krooni ja valitsuskepi... Kõik need õnnistused oled
sa varga kombel endale röövinud! Sa istud ise templis nagu Jumal. Lammastele karjaseks
olemise asemel on sinust saanud hunt... sa tahad meid panna uskuma, et oled ülempiiskop,
kuid tegelikult oled türann... Selle asemel, et olla sulaste sulane, nagu sa end ise nimetad,
püüad sa olla isandate isand... Sa paned inimesi halvustama Jumala käske... Püha Vaim on
kõikide kirikute ülesehitaja kogu maailmas. ... Meie Jumala linn, mille elanikud me oleme,
läbib kõik taevad, ja see on suurem kui linn, mida pühad prohvetid nimetavad Baabüloniks,
ja mis peab end jumalikuks ning hoopleb sellega, et tema tarkus on igavene. Ja lõpuks
hoopleb täiesti alusetult sellega, et ta ei ole iial eksinud ega võigi eksida!“ (Gerald Brandt,
„History of the Reformation in and About the Low Countries“, kd. 1, gk. 6.) {SV 174.1}
Selle protesti järelkajana tõusis erinevatel sajanditel üles õpetajaid, kes juba tollal käisid
läbi paljusid maid ja said tuntuks mitmete nimede all. Need mehed peegeldasid valdeslastest
misjonäride iseloomu ja levitasid evangeeliumi kõikjal. Nad jõudsid ka Madalmaadesse, kus
nende õpetused levisid küresti. Nad tõlkisid valdeslaste Piibli hollandi keelde. „See raamat
on üle kõigi raamatute, mitte naljad, väljamõeldised ja pettus, vaid tõe sõnad. Tõepoolest
leidub Pühakirjas ka raskestimõistetavaid kohti, kuid neiski võib kergesti avastada hea ja
püha sisu ja ilu.“ (Samas, kd. 1, lk. 14.) Nii kirjutasid kaheteistkümnendal sajandil vana usu
sõbrad. {SV 174.2}
Peagi pärast seda puhkes Rooma vaen, kuid kesk tuleriitu ja piinamisi kasvas nende
usklike arv, kes veendunult väitsid, et Piibel on usu ainus eksimatu autoriteet ja et „ühelegi
inimesele ei peaks usku peale sunnitama, vaid neid peaks võitma jutlustamise kaudu.“
(Martyn, kd. 2, lk. 87.) {SV 175.1}
Lutheri õpetused leidsid Madalmaades soodsa pinnase ning kasvatasid tõsiseid ja
ustavaid mehi, kes asusid evangeeliumi kuulutama. Ühest Hollandi provintsist pärines
Menno Simons, kes oli küll koolitatud rooma-katoliiklaseks ning ordineeritud preestriks,
kuid ei teadnud Piiblist midagi. Tegelikult ta isegi ei tahtnud seda lugeda, kuna ta kartis, et
see avaldab talle ketserlikku mõju. Kui Menno Simons hakkas kahtlema leiva ja viina
Kristuse ihuks ja vereks muutumise õpetuses, pidas ta seda Saatana kiusatuseks ning püüdis
kahtlustest vabaneda palve ja pihtimise läbi, kuid asjatult. Seejärel püüdis ta igasugustesse
ettevõtmistesse sukeldumisega vaigistada oma südametunnistuse süüdistavat häält, ent
kasutult. Mõne aja pärast hakkas noor mees uurima Uut Tes-tamenti. See koos Lutheri
140