Rahvasta Leviaatan_

Kuna ta uskus, et tema sulg võib reformatsiooni kõige paremini teenida, igatses ta leida
vaikset varjupaika, kus õppida ning sealt trükisõna kaudu kogudusi juhendada ja kinnitada.
Kuid Fareli pühalik manitsus kõlas otsekui kutse taevast ja ta ei julgenud keelduda.
Calvinile näis, et „Jumal oli sirutanud taevast alla oma käe ning haaranud temast kinni ja
peatanud ta paigas, kust ta nii tahtis lahkuda.“ (D’Aubigne, „History of the Reformation in
Europe in the Time of Calvin“, kd. 9, ptk. 17.) {SV 171.4}
Samal ajal ähvardasid protestantlikku üritust suured ohud. Paavst pommitas Genfi
needustega ning võimsad rahvad ähvardasid seda hävinguga. Kuidas võis see väike linn
seisma jääda võimsa hierarhia ees, mis oli nii sageli sundinud alistuma kuningaid ja
keisreid? Kuidas võis ta seista maailma suurte armeede vastu? {SV 171.5}
Kohutavad vaenulained ähvardasid protestantismi terves maailmas. Reformatsiooni
esimesed võidud olid muutunud minevikuks ja Rooma kogus uut jõudu, et seda hävitada.
Sel ajal loodi „Jesuiitide ordu“, kõige julmem, võimsam ja südametum paavstluse tugi.
Olles rebinud katki kõik maised sidemed ja inimlikud huvid, olid selle ordu liikmed
muutunud tundetuiks igasuguse armastuse suhtes, mõistuse ja südametunnistuse hääle
suhtes. Jesuiidid ei tunnistanud ühtki reeglit ega sidet peale ordu omade ega ka ühtki
kohustust peale vennaskonna võimu levitamise (vt. lisa). Kris-tuse evangeelium oli muutnud
tõe järgijad jõulisteks taluma hädaohtu ja kannatusi; nad ei kartnud külma, nälga, rasket
tööd ega vaesust. Kesk hukatust, vangikongi ja tuleriita hoidsid nad ülel tõe lippu. Jesuiidid
võitlesid kõige selle vastu fanatismiga, mis andis neile vastupidavust taluda samasuguseid
hädaohte ning sõdida tõe vastu kogu saatanli-ku kavalusega. Ükski kuritegu ei olnud nende
jaoks liiga räpane, ükski pettus ega maskeering liiga alatu. Tõotades jääda igavesti vaesteks
ja alandlikeks, mõtlesid nad lakkamata, kuidas suurendada oma rikkust ja võimu ning
pühendada seda protestantismi kukutamisele ja paavstluse ülemvõimu taastamisele. {SV
172.1}
Ordu maine säilitamise pärast tuli selle liikmetel kanda vagaduse maski. Seepärast
külastasid nad vanglaid ja haiglaid, jutlustasid põduratele ja vaestele. Nad kuulutasid
lahkulöömist maailmast ja kasutasid Jeesuse püha nime, kes käis omal ajal mööda
Palestiinat ning tegi head. Kuid selle laitmatu kesta all olid sageli peidus kõige koletumad ja
sur-matoovamad eesmärgid. Kuna ordu põhiliseks lipukirjaks oli: „Eesmärk pühitseb
„binõu“, ei olnud valetamine, vargus, valevanne ja mõrvamme üksnes andestatavad, vaid ka
kiiduväärsed, juhul kui need teenisid kiriku huve. Mitmesugusel viisil rajasid jesuiidid
endale teed riigiametitesse ning tõusid isegi kuningate nõuandjaiks. Niiviisi suunasid nad
ühtaegu rahvaste poliitikat ja nuuskisid inimeste kannul. Nad asutasid kõrgema astme koole
vürstide ja aadlike poegade jaoks ning algkoole lihtrahvale. Nende koolide vahendusel
tõmbasid nad protestantlike vanemate lapsi kaasa paavstlike riituste täitmisele. Kogu väline
rooma-katoliku kiriku jumalateenistuse toredus ja uhkeldamine oli ette nähtud meelte
segiajamiseks ja kujutlusvõime kütkestamiseks. Sel viisil petsid nad poegade käest välja
selle vabaduse, mille pärast isad olid palju vaeva näinud ja verehinda maksnud. Jesuiidid
138