Rahvasta Leviaatan_

hüüdis üksmeelselt: „Me tahame elada ja surra katoliku usu eest!“ (D’Aubigne, „History of
the Reformation in Europe in the Time of Calvin“, kd. 4, ptk. 12.) {SV 167.2}
Kohutav oli tõe valguse ära heitnud rahva pimedus, Jumala päästev arm oli ilmunud, kuid
Prantsusmaa pöördus sellest ära pärast seda, kui ta oli näinud selle väge ja pühadust, pärast
seda, kui tuhanded olid imetlenud selle jumalikku ilu, pärast seda, kui suurlinnad ja väikesed
külad olid saanud valgustatud selle särast. Prantsusmaa valis meelsamini pimeduse.
Inimesed pöördusid ära taevasest annist, mida neile pakuti. Nad nimetasid kurja heaks ja
head kurjaks, kuni nad langesid tahtliku enesepettuse ohvriks. Ehkki nad isegi uskusid, et
nad teenisid sellega, kui nad kiusasid taga Jumala rahvast, Jumalat, ei vabastanud nende
siirus neid süüst. Nad olid tahtlikult hüljanud valguse, mis võis päästa neid veresüüga
määrivast pettusest. {SV 167.3}
Pidulik vandetõotus ketserluse täielikuks hävitamiseks anti suures katedraalis, kus
peaaegu kolm sajandit hiljem tõstis elava Jumala unustanud rahvas troonile „Mõistuse jumalanna“.
Jälle rivistuti rongkäiguks ja Prantsusmaa esindajad asusid töö kallale, mida nad
vandega olid tõotanud teha. „Tee äärde, mida mööda kuningas pidi koju sõitma, püstitati iga
natukese maa järele tuleriit, kus protestandid elusalt põletati. Lepiti kokku, et haokubud
süüdatakse põlema just sel momendil, kui ilmub kuningas. Rongkäik pidi peatuma ja saama
võimaluse näha hukkamist otsast lõpuni.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 21.) Liiga valulik oleks
jutustada piinamise üksikasjadest, mida need veretunnistajad Kristuse pärast pidid taluma.
Siiski polnud ohvrite seas kõikumalööjaid. Üks märter, kellelt nõuti oma usust taganemist,
vastas: „Ma usun ainult seda, mida prohvetid ja apostlid on kuulutanud ja mida kõik pühad
on uskunud. Minu usaldus Jumalasse on nii tugev, et see peab vastu kõigile põrguvägedele.“
(D’Aubigne, „History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin“, kd. 4, ptk.
12.) {SV 168.1}
Mõne sammu järel peatus rongkäik uues piinamispaigas. Jõudnud lõpuks kuningapalee
juurde tagasi, valgus rahvahulk laiali. Lahkusid ka prelaadid, kes olid hästi rahul oma
päevaste toimetustega ning kes üksteisel kätt surudes soovisid, et töö, mis nüüd algas, j
uuriks ketserluse täielikult välja. Rahuevangeelium, mille Prantsusmaa oli kõrvale heitnud, j
uuriti tõepoolest välja, kuid tulemused olid kohutavad. 21. jaanuaril 1793. a., niisiis 258
aastat hiljem, suundus teine, sootuks erinev protsessioon läbi Pariisi tänavate. „Jälle oli
kaasas kuningas, jälle oli möll ja kisa; jälle nõuti rohkem ohvreid; jälle olid püstitatud
koletud tapalavad: jälle lõppesid päevasündmused kohutavate hukkamistega. Louis XVI,
kes kähmles oma vangipanijate ja timukatega, lohistati tapa-lavale ja hoiti seal seni, kuni
kirves langes ja tema maharaiutud pea tapalavale veeres.“ (Wylie, ikd. 13, ptk. 21.)
Kuningas ei olnud ainuke ohver. Terrori veristel päevadel hukati sama koha läheduses 2800
inimest giljotini all. {SV 168.2}
Reformatsioon oli esitanud maailmale avatud Piibli, selgitanud Jumala käsu eeskirju ja
tungivalt soovitanud selle nõudeid inimeste südametunnistusele. Piiritu armastus avas
135