Rahvasta Leviaatan_

teiselt poolt oli vähemalt osaliselt seletatav see usuline sallivus, mida ta ilmutas
usupuhastuse suhtes. Ketserite täieliku väljajuurimise innust haaratuna endis nüüd see
„teadusejünger“ välja edikti, mis keelas trükikunsti kasutamise ära kogu Prantsusmaal.
Francis I on hea näide selle kohta, et intellektuaalne kultuur ei kindlusta religioosset
sallivust ega väldi tagakiusamist. {SV 166.2}
Prantsusmaa andus avalike tseremooniate kaudu täielikult protestantismi hävitamisele.
Preestrid nõudsid missa põlgamise läbi „Jumalale toodud teotuse“ lepitamist verega. Nad
nõudsid kuningalt rahva nimel antavat avalikku heakskiitu õudsele ettevõtmisele. {SV
166.3}
21. jaanuaril 1535. a. toimus kohutav tseremoonia. Rahva ebausk ja vagatsev viha olid
viimase piirini üles kruvitud. Pariisi tänavail tungles kogu maalt kokkuvoolanud rahvamass.
Päeva pidi sisse juhatama tohutu, aukartustäratav protsessioon. Läbitava tee ääres seisvad
majad olid leinarüüs ja iga natukese maa järele oli ehitatud altar. Iga ukse ees oli süüdatud
tõrvik „püha sakramendi“ auks. Enne koitu rivistus protsessioon kuninga palee juures.
„Eesotsas kanti kirikute lippe ja riste mitmest maakonnast, sellejärel tulid linnakodanikud
kahekaupa reas ja kandsid tõrvikuid. Järgmisena tuli neli mungaordut, iga ordu oma erilises
riietuses. Nende kannul kanti kuulsate reliikviate tohutut kollektsiooni ja ratsutasid kõrged
vaimulikud, üll purpurpunane ja helepunane, kalliskividega ehitud, suurepärane sädelev
riietus. {SV 166.4}
Armulaualeiba hoidis käes Pariisi piiskop, kes istus pilkupüüdval troonil suure
baldahhiini all. Teda kandis neli kuninglikust soost printsi... Pühitsetud armulaualeiva järel
kõndis kuningas... Sellel päeval ei kandnud Francis I krooni ega seisukohast riietust. Palja
peaga, silmad maas, käes põlev, peenike vahaküünal, esines kuningas Francis avalikult
patukahetsejana.“ (Samas, kd. 13, patk. 21.) „Iga altari ees kummardas isevalitseja
alandlikult — mitte pahede pärast, mis rüvetasid tema hinge, või süütu vere pärast, mis
määris tema käsi, vaid tema alamate surmapatu pärast, kes olid julgenud hukka mõista püha
missa. Tema järel kõndisid kahekaupa reas kuninganna ja riigi aukandjad, igaühel põlev
tõrvik käes.“ {SV 167.1}
Uhe osana päevasest teenistusest pidas kuningas ise piiskopi palee suures saalis
kuningriigi kõrgematele ametikandjatele kõne. Kurva ilmega ja liigutava sõnaseadmisega
tunnistas ta rahva peale tulnud kuritegevuse, pühaduse teotuse, kurbuse ja häbi päevist.
Ühtlasi kutsus ta igat truud alamat võitlema tülika ja tüütava ketserluse vastu, mis viivat
Prantsusmaa hävingusse. „Nii tõesti kui mina olen teie kuningas,“ ütles Francis I, „käsiksin
ma siis kui selgub, et üks minu ihuliikmeist on nakatatud sellest põlastusväärsest
vastikusest, selle teil välja lõigata; veel enam — kui ma näeksin ühel oma lastest selle
nakatuse plekke, ei heidaks ma temale armu... Ma rebiksin ta oma kätega enesest ja
ohverdaksin Jumalale.“ Kuninga sõnad lämbusid pisaraisse ja kogu kuulajaskond nuttis ning
134