Rahvasta Leviaatan_

Mõneks kuuks jäi Calvin oma võimsate sõprade kaitse alla ja jätkas õpinguid, kuid kuna
tema süda oli evangeeliumitöö juures Prantsusmaal, ei suutnud ta kaua tegevuseta
olla. Niipea, kui torm oli mõnel määral vaibunud, otsis ta uue tööpõllu Poitiersis. Seal oli
samuti ülikool ning sealgi olid uued vaated leidnud poolehoidu. Igast rahvaklassist inimesed
kuulutasid evangeeliumi rõõmuga. Kuigi Calvin ei kuulutanud avalikult, avas ta igavese elu
sõnu neile, kes seda kuulda soovisid, olgu siis riigiametnikust sõbra kodus, tema enda
üüritoas või mõnikord lihtsalt aias. Aja möödudes, kui kuulajate arv kasvas, leiti, et ohutum
on koguneda väljaspool linna. Jumalateenistuse paigaks valiti koobas sügava ja kitsa
mäekuru kõrval, mida varjasid puud ja kaljud. Inimesed läksid sinna väikeste salkkondadena
erinevaid teid pidi. Selles varjulises kohas loeti ja seletati Jumala Sõna. Seal pühitseti
esimest korda Prantsusmaa protestantide poolt ka Issanda püha-õhtusöömaaega. Sellest
väikesest kogudusest saadeti välja mitmed ustavad evangelistid. {SV 163.3}
Veelkord pöördus Calvin Pariisi. Ta ei olnud ikka veel jätnud lootust, et Prantsusmaa
võtab vastu reformatsiooni. Kuid peaaegu kõik uksed jäid suletuks. Evangeeliumi
kuulutamine tähendas teed tuleriidale. Viimaks otsustas Calvin külastada Saksamaad.
Vaevalt oli ta Prantsusmaalt lahkunud, kui protestantide pea kohal puhkes äge torm. Oleks
Calvin Prantsusmaal viibinud, oleks ta kindlasti hukatud. {SV 164.1}
Prantsuse reformaatorid soovisid näha, et nende maa oleks pidanud sammu Saksamaa ja
Sveitsiga. Seetõttu otsustasid nad anda Rooma ebausule julge vastulöögi, mis ärataks üles
kogu rahva. Selle mõttega pandi ühel ööl kogu Prantsusmaal üles missat ründavad plakatid.
Reformatsiooni edu asemel tõi see innukas, kuid mõtlematu tegu häda mitte ainult ürituse
eestvõtjatele, vaid reformeeritud usu sõpradele üle kogu Prantsusmaa. Paavstlased olid selle
väljaastumise näol saanud kauaoodatud võimaluse nõuda ketserite kui trooni kõigutajate ja
rahva rahu ohustajate täielikku hävitamist. {SV 164.2}
Uks käsi (oli see siis ettevaatamatu sõbra või kavala vaenlase oma, jääb teadmata), oli
kinnitanud ühe plakati ka kuninga toa uksele. Kuningas oli vihane. Sellel paberilehel rünnati
ebausku, mida oli sajandeid austatud. Ennekuulmatu häbematus oli kinnitada sellised selged
ja jahmatamapanevad laused kuningliku residentsi uksele! Hämmastunult seisis kuningas
veidi aega sõnatus raevus. Seejärel lausus ta need kohutavad sõnad: „Kõik luteriusu
pooldajad tuleb vahet tegemata arreteerida. Ma hävitan nad kõik!“ (samas, kd. 4, ptk. 10.)
Liisk langes; kuningas otsustas lõplikult asuda Rooma poolele. {SV 164.3}
Otsekohe võeti tarvitusele kõik abinõud, et vahistada kõik luterlased Pariisis. Uks vaene
käsitööline, kes oli liitunud reformeeritud usuga ja kelle kohustuseks oli usklikke nende
salajasele kogunemiskohale kokku kutsuda, võeti kinni. Tal kästi tuleriidale viimise
ähvardusel näidata paavsti saadikutele kätte iga protestandi kodu linnas. Mees kohkus alatu
et-tepaneku ees tagasi, kuid tuleleekide kartusel nõustus viimaks siiski äraandjaks saama.
Ümbritsetuna preestrite kaaskonnast, vihale aetud munkadest ja sõduritest, käis Morin,
kuninga salapolitseinik, koos reeturiga aeglaselt ja vaikselt läbi linna tänavad. Rongkäik
132