Rahvasta Leviaatan_
Peatükk 1—Maailmalõpu ennustus „Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd on see pandud varjule sinu silmade eest. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole tundnud oma armukutsumisaega!“ (Luuka 19, 42-44). {SV 9.2} Jeesus seisis Õlimäe harjal ja silmitses Jeruusalemma. Tema ees avanes kaunis ja rahulik vaade. Oli paasapüha aeg ning Jaakobi lapsed olid kõikidelt maadelt kogunenud Jeruusalemma, et pühitseda seda rahvuslikku püha. Keset aedu, viinamägesid ja haljaid nõlvu, mis olid üle külvatud palverändurite telkidega, kerkisid astmelised künkad, toredad lossid ja Iisraeli pealinna massiivsed kaitsevallid. Siioni tütar näis uhkelt ütlevat: „Ma istun kui kuninganna ja ei näe kurvastust“. Ta näis pidavat end sama armastatuks ja taeva poolt soosituks kui aastasadu varem, mil kuninglik laulja laulis: „Kaunisti tõuseb kõrgele kogu maa rõõm, Siioni mägi... suure Kuninga linn!“ (Laul 48,3). Õlimäel seisja nägi templi suurepäraseid hooneid otsekui peo peal. Loojuva päikese kiired panid särama templi lumivalged marmormüürid ning helkisid kuldseil väravail ja tornidel. Seal seisis ilu täius“, juutide uhkus. Ükski iisraellane ei suutnud seda kõike vaadelda ilma imetluse ja rõõmuvärinata! {SV 9.3} Jeesuse meeled olid vallatud aga hoopis teistsugustest mõtetest. „Kui ta lähemale jõudis ja linna nägi, nuttis ta tema pärast“ (Luuka 19,41). Keset üldist rõõmu, mis saatis Tema võidukat saabumist, just neil päevil, kui palmioksad lehvisid ja rõõmsad hosiannad künkalt vastu kajasid ning tuhanded hääled Teda kuningaks kuulutasid, valdas maailma Lunastajat ootamatu, mõistatuslik kurbus. Tema, Jumala Poeg, Iisraeli tõotatud Messias, kelle võim oli võitnud surma ja toonud selle vangid hauast välja, vaias pisaraid, mitte hariliku kurbuse, vaid kibeda, lämmatava hingevalu pärast. {SV 10.1} Jeesus ei nutnud enda pärast, kuigi Ta teadis hästi, kuhu Tema tee viis. Tema ees oli Ketsemani, läheneva hingevõitluse paik. Nähtav oli ka Lammastevärav. Juba sajandeid oli läbi selle värava viidud ohvriloomi ja see pidi avanema Temagi ees, kui Teda „tallena viiakse tappa“ (Jes. 53,7). Kolgata, ristilöömise koht, polnud sealt kaugel. Rajale, mida mööda Kristusel peagi astuma tuli hakata, et oma elu patu eest ohvriks anda, pidi langema kohutav pimedus. Ometi ei tumestanud eelseisvad sündmused sel hetkel Jeesuse ennastsalgavat meelt. Ka mitte eelaimdus oma üliinimlikust ahastusest. Jeesus nuttis hukkumisele määratud tuhandete pärast Jeruusalemmas; nende pimeduse ja südamekõvaduse pärast, keda Ta oli tulnud õnnistama ja päästma. {SV 10.2} Jeesuse pilgule avanes valitud rahva rohkem kui tuhandeaastane ajalugu, täis Jumala erilist heatahtlikkust ja kaitsvat hoolitsust. Veidi eemal kõrgus Moria mägi, kus tõotuse poeg 6
— ohver, kes ei tõrkunud vastu — oli lamanud seotuna altaril — sümbolina Jumala Poja ohvrist (1. Moos. 22,9). Sellel mäel kinnitati usuisale õnnistuse leping — auline tõotus Messiast (1. Moos. 22, 16-18). Sellel mäel olid Ornani rehealuselt taeva poole tõusnud ohvritule leegid hävitusingli mõõga kõrvale pööranud (1. Aja. 21) — sobiva võrdlusena Õnnistegija ohvrist ja vahetalitusest patuste heaks. Jumal oli austanud Jeruusalemma rohkem kui ühtki teist paika maa peal. Issand oli „valinud Siioni ja ihaldanud teda enesele eluasemeks“ (Laul 132,13). Aastasadu olid pühad prohvetid selle linna tänavail hoiatuskuulutust kuulutanud. Jeruusalemma templis olid preestrid kõigutanud suitsutusrohupanne ja healõhnaline suits oli koos palvetega Jumala ette tõusnud. Igal päeval ohverdati seal tallede verd, mis osutas Jumala Tallele. Just seal oli Jehoova ilmutanud oma ligiolekut armu-aujärje kohal pilvekujulises aupaistuses. Sealsamas oli ka see paik, kuhu oli toetunud imepärane sümbol, maad ja taevast ühendav redel (1. Moos. 18,12; Joh. 1,51), mida mõõda Jumala inglid üles ja alla käisid ja mis avas inimestele tee kõige pühamasse paika. Kui Iisraeli rahvas oleks taevale ustavaks jäänud, oleks Jeruusalemm Jumala poolt valitud linnana igavesti püsinud (Jer. 17, 21-25). Kuid ärataganemine ja vastuhakk märgistasid selle soositud rahva ajalugu. Valitud rahvas oli taeva armule vastu pannud, oma eesõigusi kuritarvitanud ja soodsate võimaluste suhtes hoolimatu olnud. {SV 10.3} Kuigi iisraellased „pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema prohvetitega“ (2. Aja 36,16), oli Tema ennast neile siiski näidanud halastaja ja armulise Jumalana, pikameelsena ning rikkana heldusest ja tõest“ (2. Moos. 34,6). Nende korduvast vastupanust hoolimata oli Tema arm neid ikka kutsunud. Ta oli neid armastanud hellemalt kui isa oma poega., läkitanud korduvalt nende juurde oma käskjalgu hoiatussõnumitega, sest ta tahtis säästa, „oma rahvast ja oma eluaset“ (2. Aja 36,15). Kui kõik manitsused, palved ja noomitused olid jäänud tulemuseta, saatis Ta neile taeva suurima anni; tegelikult kinkis Jumal neile kogu taeva selles ühes Annis. {SV 11.1} Jumala Poeg saadeti isiklikult paadunud linna veenma. Kristus oli see, kes oli toonud Iisraeli kui viinapuu Egiptusest välja (Laul 80,9). Tema käsi oli pillutanud paganad nende teelt. Ta oli neid istutanud „viljakale mäenõlvakule“ (Jes 5,1). Tema kaitsev hool oli olnud nende ümber otsekui tara. Tema teenrid olid saadetud seda harima. „Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi“, hüüdis Ta, „mida ma olin jätnud tegemata?“ (Jes. 5, 1-4). Kuigi see kandis ootustevastaselt heade kobarate asemel roiskunud kobaraid, lootis Ta ikka veel tõsiselt, et see kord ometi viljakaks osutub. Seepärast tuli Ta ise oma viinamäele, et seda, kui vähegi võimalik hävingust päästa. Ta kaevas oma viinapuu ümber, lõikas selle oksi ja hoolitses selle eest. Ta oli väsimatu oma jõupingutustes päästa viinapuu, mille Ta ise oli istutanud. {SV 11.2} Kolm aastat oli valguse ja au Issand eriliselt tegutsenud oma rahva seas. Ta „käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse“. Ta paran-das murtud südameid, vabastas vange, andis pimedaile nägemise, pani jalutud käima ja kurdid kuulma, puhastas pidalitõbiseid, äratas üles surnuid ja kuulutas vaestele armuöpetust (Ap. t. 7
- Page 2: New Covenant Publications Internati
- Page 5 and 6: See lehekülg on tahtlikult tühjak
- Page 7 and 8: Tunnustused See raamat on pühendat
- Page 9 and 10: 1
- Page 11 and 12: Sisukord Peatükk 1—Maailmalõpu
- Page 13: 5
- Page 17 and 18: läkitatud. Kui mitu korda olen ma
- Page 19 and 20: tähelepanu, öeldes: „Ennäe mil
- Page 21 and 22: Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes
- Page 23 and 24: koledusi. Uks mõõt nisu müüdi t
- Page 25 and 26: Pärast templi hävitamist langes k
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
Peatükk 1—Maailmalõpu ennustus<br />
„Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd on see pandud<br />
varjule sinu silmade eest. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu<br />
ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su<br />
lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole tundnud oma<br />
armukutsumisaega!“ (Luuka 19, 42-44). {SV 9.2}<br />
Jeesus seisis Õlimäe harjal ja silmitses Jeruusalemma. Tema ees avanes kaunis ja rahulik<br />
vaade. Oli paasapüha aeg ning Jaakobi lapsed olid kõikidelt maadelt kogunenud<br />
Jeruusalemma, et pühitseda seda rahvuslikku püha. Keset aedu, viinamägesid ja haljaid<br />
nõlvu, mis olid üle külvatud palverändurite telkidega, kerkisid astmelised künkad, toredad<br />
lossid ja Iisraeli pealinna massiivsed kaitsevallid. Siioni tütar näis uhkelt ütlevat: „Ma istun<br />
kui kuninganna ja ei näe kurvastust“. Ta näis pidavat end sama armastatuks ja taeva poolt<br />
soosituks kui aastasadu varem, mil kuninglik laulja laulis: „Kaunisti tõuseb kõrgele kogu<br />
maa rõõm, Siioni mägi... suure Kuninga linn!“ (Laul 48,3). Õlimäel seisja nägi templi<br />
suurepäraseid hooneid otsekui peo peal. Loojuva päikese kiired panid särama templi<br />
lumivalged marmormüürid ning helkisid kuldseil väravail ja tornidel. Seal seisis ilu täius“,<br />
juutide uhkus. Ükski iisraellane ei suutnud seda kõike vaadelda ilma imetluse ja<br />
rõõmuvärinata! {SV 9.3}<br />
Jeesuse meeled olid vallatud aga hoopis teistsugustest mõtetest. „Kui ta lähemale jõudis<br />
ja linna nägi, nuttis ta tema pärast“ (Luuka 19,41). Keset üldist rõõmu, mis saatis Tema<br />
võidukat saabumist, just neil päevil, kui palmioksad lehvisid ja rõõmsad hosiannad künkalt<br />
vastu kajasid ning tuhanded hääled Teda kuningaks kuulutasid, valdas maailma Lunastajat<br />
ootamatu, mõistatuslik kurbus. Tema, Jumala Poeg, Iisraeli tõotatud Messias, kelle võim oli<br />
võitnud surma ja toonud selle vangid hauast välja, vaias pisaraid, mitte hariliku kurbuse,<br />
vaid kibeda, lämmatava hingevalu pärast. {SV 10.1}<br />
Jeesus ei nutnud enda pärast, kuigi Ta teadis hästi, kuhu Tema tee viis. Tema ees oli<br />
Ketsemani, läheneva hingevõitluse paik. Nähtav oli ka Lammastevärav. Juba sajandeid oli<br />
läbi selle värava viidud ohvriloomi ja see pidi avanema Temagi ees, kui Teda „tallena<br />
viiakse tappa“ (Jes. 53,7). Kolgata, ristilöömise koht, polnud sealt kaugel. Rajale, mida<br />
mööda Kristusel peagi astuma tuli hakata, et oma elu patu eest ohvriks anda, pidi langema<br />
kohutav pimedus. Ometi ei tumestanud eelseisvad sündmused sel hetkel Jeesuse<br />
ennastsalgavat meelt. Ka mitte eelaimdus oma üliinimlikust ahastusest. Jeesus nuttis<br />
hukkumisele määratud tuhandete pärast Jeruusalemmas; nende pimeduse ja<br />
südamekõvaduse pärast, keda Ta oli tulnud õnnistama ja päästma. {SV 10.2}<br />
Jeesuse pilgule avanes valitud rahva rohkem kui tuhandeaastane ajalugu, täis Jumala<br />
erilist heatahtlikkust ja kaitsvat hoolitsust. Veidi eemal kõrgus Moria mägi, kus tõotuse poeg<br />
6
Change language