Rahvasta Leviaatan_

osav võitleja teoloogilisel võitlusväljal, ei lasknud käratsevate skolastikute tasemele.
Inimeste meeled olid tehtud elavaks ja nüüd oli aeg neile esitada tõde. Kuna ülikoolide
saalid olid täis teoloogiliste vaidluste lärmi, käis Calvin majast majja ning avas rahvale
Jumala Sõna ja kõneles neile Kristusest kui Ristilöödust. {SV 162.2}
Jumal juhtis nii, et Pariis sai veel ühe võimaluse kuulda evangeeliumi. Lefevre’i ja Fareli
kutse olid nad hüljanud, kuid nüüd pidid kõik inimklassid selles suures linnas kuulma tõde.
Poliitilistest kaalutlustest mõjutatud kuningas ei olnud veel täielikult rooma-katoliku kiriku
poolel ja seega reformatsiooni vastu. Margaret lootis, et Prantsusmaal võidab protestantism
ja seepärast otsustas ta reformeeritud usku veel Pariisis kuulutada lasta. Kuninga äraolekul
käskis Margaret ühel protestantlikul jutlustajal kuulutada pealinna kirikutes. Kuigi
paavstlikud aukandjad selle ära keelasid, avas printsess evangeeliumi jutlustamiseks palee
uksed. Üks ruum kohandati kabeliks ja teatati, et seal peetakse iga päev teatud kindlal
kellaajal jutlust, millest kutsuti osa võtma inimesi kõikidest rahvaklassidest. Teenistustele
kogunesid nii suured rahvahulgad, et ka kõik ooteruumid ja saalid said rahvast puupüsti täis.
Iga päev kogunes paleesse tuhandeid inimesi — aadlikke, riigimehi, advokaate, ärimehi ja
käsitöölisi. Kuningas ei keelanud niisuguseid rahvakogunemisi ära, vaid andis hoopis
korralduse avada reformeeritud õpetusele ka kaks Pariisi kirikut. Kunagi varem polnud linn
Jumala Sõna pärast nii liikvel olnud. Näis nagu oleks eluvaim taevast hinganud rahva peal.
Karskus, puhtus, kord ja töökus vahetasid välja varasema purjutamise, liiderlikkuse, tüli ja
jõudeoleku. {SV 162.3}
Kuid ka preesterkond ei seisnud jõude. Kuna kuningas jutlustamist ära ei keelanud,
hakkasid nad kõikvõimalike vahenditega äratama harimatus ja ebausklikus lihtrahvas hirnu,
eelarvamusi ja fanatismi. Pariis pöördus pimesi selliste raleõpetajate poole. Nii nagu omaaja
Jeruusalemm, nii ei tundnud ka see linn oma armukutsumise aega ega teadnud, mis tema
rahuks tarvis läheb. Kahe aasta jooksul kuulutati pealinnas Jumala Sõna, kuid ehkki neid,
kes evangeeliumi vastu võtsid, oli palju, heitis suurem osa selle siiski ära. Francis oli salliv
ainult nii kaua, kui see teenis tema eesmärke. Paavstlastel õnnestus võita ülemvõim tagasi.
Jällegi suleti kirikud ja seati üles tuleriidad. {SV 163.1}
Calvin jäi veel Pariisi, et valmistada end õppimise, mõtisklemise ja palve kaudu ette oma
tulevaseks tööks. Ta jätkas samal ajal valguse levitamist. Lõpuks langes kahtlus ka temale.
Võimud otsustasid saata ta tuleriidale. Calvin oli pidanud oma üksildast varjupaika kaitstud
kohaks, kuid äkitselt tormasid sisse ta sõbrad ja teatasid, et vahistajad tulevad nende kannul.
Samal silmapilgul kõlaski vali koputus välisuksele. Ei võinud kaotada enam hetkegi. Mõned
Calvini sõpradest hoidsid ametnikke uksel kinni nii kaua, kui teised lasksid reformaatori läbi
akna alla. Kiirelt kadus mees äärelinna, kus ta leidis varjupaiga ühe vaese töölise majas, kes
oli reformatsiooni sõber. Seal riietus Calvin ümber talumeheks, ning võtnud kõpla õlale,
sammus linnast välja. Lõuna poole rännates leidis ta jällegi varjupaiga Margaret’i valdustes.
(Vt. D’Aubigne, „History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin“, kd. 2, ptk.
30.) {SV 163.2}
131