Rahvasta Leviaatan_

leevendada. Ei aidanud ka pihil käimine ja patukahetsus, sest need ei toonud hinge
lepitusrahu Jumalaga. {SV 161.1}
Sellise sisemise võitluse perioodil juhtus Calvin ühel päeval minema väljakule, kus
parajasti hakati põletama üht ketserit. Noormeest hämmastas rahu, mis hingas märtri näol.
Kesk selle koletusliku surma piinu ja veelgi kohutavamat kiriku hukkamõistu ilmutas ketser
usku ja julgust, mida noor üliõpilane kõrvutas valulikult oma meeleheite ja pimedusega,
ehkki ta oli elanud kõige rangemas kuulekuses kirikule. Ta teadis, et ketserite usk tugineb
Piiblile. Calvin otsustas seda uurida, ja, kui võimalik, avastada nende rõõmu ja rahu
saladus. {SV 161.2}
Piiblist leidis ta Kristuse. „Oh, Isa!“ hüüdis ta. „Tema ohver on vaigistanud sinu raevu;
Tema veri on pesnud ära minu roojuse; Tema rist on kandnud minu needuse; Tema surm on
lepitanud mind! Me oleme eneste jaoks palju kasutuid rumalusi välja mõelnud, kuid Sina
asetasid minu ette oma Sõna kui tõrviku ja oled mu südant puudutanud, et ma loobuksin
kõigist teistest teenetest peale Jeesuse omade!“ (Martyn, kg. 3, ptk. 13.) {SV 161.3}
Calvin oli pühendatud preestriameti jaoks. Juba kaheteistkümneaastasena määrati ta ühe
väikese kiriku kaplaniks ning piiskop pügas ta juuksed vastavalt kiriku kaanonile. Teda ei
pühitsetud tollal küll veel ametisse ja ta ei täitnud preestri ülesandeid, kuid ta kuulus juba
vaimulikkonna koosseisu, kandis vastavat ametitiitlit ja sai määratud tasu. {SV 161.4}
Nüüd tundis ta, et temast ei saa iial preestrit. Seepärast asus Calvin hoopis õigusteadust
õppima, kuid loobus sellest mõne aja pärast ja otsustas oma elu pühendada evangeeliumile.
Endiselt oli ta kahevahel: kas saada avalikuks õpetajaks või mitte. Ta oli pelgliku loomuga
ja kartis selle ametiga kaasaskäivat vastutust; liiati soovis ta ikka veel õppida. Lõpuks
soostus ta sõprade tungivate palvete pärast. „On imelik mõelda,“ ütles ta, „et nii madala
päritoluga inimene võib saada ülendatud nii kõrgele.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 9.) {SV 161.5}
Nii nagu kaste laskub märkamatult maad värskendama, nii algas oma tegevust Calvin. Ta
oli lahkunud Pariisist ning elas nüüd ühes printsess Margaret’i kaitse alla kuuluvas provintsilinnas.
Printsess armastas evangeeliumi ja pakkus selle jüngritele kaitset. Calvin oli
tagasihoidlik ja vähenõudlik noormees. Ta alustas oma tööd ümbruskonna kodude
külastamisest. Pererahvast ümbritsetuna luges ta Piiblit ning avas neile päästmise tõed.
Need, kes sõnumeid kuulda võtsid, levitasid neid edasi teistele ning peagi lahkus õpetaja
linnast ja siirdus järgmisesse asundusse. Calvin oskas leida kontakti niihästi hurtsikutes kui
lossides ja tema teele jäid maha vastrajatud kogudused, mis pidid kasvatama kartmatuid
tõetunnistajaid. {SV 162.1}
Mõne kuu pärast oli Calvin tagasi Pariisis, kus vahepeal oli õpetatud meeste ja õpilaste
ringkonnas tekkinud omapärane liikumine. Vanade keelte uurimine oli juhtinud mehi Piibli
juurde ja paljud, kelle südant need tõed veel ei olnud puudutanud, hakkasid Piibli üle
innukalt vaidlema ning lõid lahinguid isegi rooma kiriku kaitsjatega. Calvin, kes oli igati
130