Rahvasta Leviaatan_

Reformeeritud usu õpetajad, kellelt võeti luba jutlustada, läksid teistesse paikkondadesse.
Lefevre siirdus mõne aja pärast Saksamaale. Farel pöördus tagasi kodulinna Ida-
Prantsusmaal, et levitada valgust oma lapsepõlvekodus. Teated Meauxis toimunust olid juba
sinnagi jõudnud ja tõde, mida ta kartmatu julgusega õpetas, leidis kuulajaid. Peagi sundisid
riigivõimud ta vaikima ja usupuhastaja pagendati linnast. Ehkki Farel ei saanud enam
avalikult töötada, rändas ta läbi maakonna külade ning õpetas majades ja kõrvalistel aasadel
või leidis pelgupaiga põlismetsades ja kaljukoobastes, mis olid talle tuttavad juba
lapsepõlvest. Jumal valmistas teda ette suuremaks katsumuseks. „Rist, tagakiusamine ja
saatana salasepitsused, millest ei ole puudu ja mille suhtes mind hoiatati,“ ütles Farel, „on
palju karmimad, kui ma võisin ette kujutada. Kuid Jumal on mu Isa! Ta on andnud ja annab
veelgi jõudu, mida ma vajan.“ (D’Aubigne, „History of the Reformation of the Sixteenth
Century“, kd. 12, ptk. 9). {SV 160.1}
Juba apostlite päevil oli tagakiusamine andnud evangeeliumi kuulutamisele hoogu juurde
(Fil. 1, 12). Pariisist ja Meauxist väljasaadetud „tõekuulutajad käisid mööda maad ja
kuulutasid evangeeliumi sõna“. (Ap. t. 8, 4.) Nii levis valgus Prantsusmaa kaugete
provintsideni. {SV 160.2}
Jumal valmistas evangeeliumi levitamiseks ette üha uusi töölisi. Ühes Pariisi koolis käis
mõtlik, vaikse loomuga, suure hingejõu, terava mõistuse, laitmatu elu ja tulise usulise
andumusega nooruk. Kõrged vaimuanded ja usinus tegid temast peagi kolledži uhkuse ja
täie õigusega loodeti, et Johann Calvinist saab üks kõige võimekamaid ja austusväärsemaid
kiriku kaitsjaid. Kuid jumaliku valguse kiir tungis läbi ka nendest skolastika ja ebausu
müüridest, mis Calvinit ümbritsesid. Vastikustundega oli ta kuulanud jutte uuest õpetusest
ega kahelnud sugugi, et ketserid väärisid tulesurma. Otsekui poolkogemata sattus ta äkki
silmitsi ketserlusega ja oli sunnitud proovile panema rooma-katoliku kiriku teoloogia jõu
võitluses protestantliku õpetusega. {SV 160.3}
Calvini nõbu, kes oli ühinenud reformaatoritega, viibis Pariisis. Kaks sugulast kohtusid
sageli ja vestlesid omavahel asjadest, mis olid rikkunud kristlaskonna rahu. „Maailmas on
vaid kaks religiooni,“ ütles protestant Olivetan. „Esiteks see, mis hõlmab kõiki inimeste
poolt välja mõeldud õpetusi, mis väidavad, et inimene saab end päästa oma heade tegude ja
tseremooniate kaudu; teiseks see usk, millest räägib Piibel ja mis õpetab inimest lootma
pääsemisele ainult Jumala armu läbi!“ {SV 160.4}
„Mul pole mingit tahtmist tegemist teha sinu uue õpetusega,“ kuulutas Calvin. „Kas sa
arvad, et ma kõik oma elupäevad olen elanud eksituses?“ (Wylie, kd. 13, ptk. 7.) Ometi oli
see vestlus äratanud Calvini peas mõtteid, mida ta ei suutnud meelest pühkida. Üksi oma
kambris olles mõtiskles noormees nõbu sõnade üle. Patusüü vaevas ta hinge ja ta tundis end
eestkostjata püha ja õiglase kohtuniku ees. Pühakute vahendus, head teod, kiriku
tseremooniad — kõik see ei suutnud vaigistada tema hingevaeva. Calvin ei näinud tulevikus
ees midagi peale igavese meeleheitepimeduse. Asjatult püüdsid kiriku doktorid tema ängi
129