Rahvasta Leviaatan_

mõistsid nad ohtu langeda ise auku, kuhu nad olid lootnud lükata Berquini. Ähmiga
hakkasid paavstlased otsima väljapääsu. {SV 158.3}
ust sel ajal vigastati Pariisi ühel tänavanurgal seisnud neitsi Maarja kuju. Linnas valitses
suur ärevus. Rahvahulgad kogunesid ausamba juurde, et väljendada oma muret ja
pahameelt. Ka kuningas oli sügavasti häiritud. Mungad nägid toimunus suurepärast
võimalust oma kõikumalöönud positsiooni parandada, ja nii ruttasid nad seda ära kasutama
„Need on Berquini õpetuse viljad!“ karjusid nad. *Kõik on hävingu äärel — usk, seadused
ja isegi troon — ja kõik Lutheri vandeseltslaste pärast!“ (samas, kd. 13, ptk. 9). {SV 158.4}
Berquin võeti uuesti kinni. Kuningas aga lahkus Pariisist ja jättis seega munkadele vabad
käed. Reformaator kuulati üle ja mõisteti surma. Kohtuotsust rutati täide viima veel samal
päeval, et Francis tema päästmiseks midagi ette võtta ei saaks. Keskpäeval viidi Berquin
hukkamispaigale. Määratu inimmass kogunes hukkamist jälgima. Paljud nägid koh-kumuse
ja imestusega, et ohver oli valitud kõige suursugusemast ja paremast aadliperekonnast.
Hämmastus, nördimus, põlgus ja kibe viha peegeldus rahutu hulga nägudelt. Ainult ühel
näol polnud vähimatki varju. Märtri mõtted olid kaugel tema ümber kihavast, ärevusest; ta
tunnetas ainult oma Issanda lähedalolu. {SV 159.1}
Vilets kaarik, millel teda veeti, tagakiusajate kurjad pilgud, eesootav kole surm ei köitnud
Berquini tähelepanu. See, Kes oli surnud, kuid elab nüüd igavesti, kellel on surma ja
surmavalla võtmed, seisis tema kõrval. Berquini nägu kiirgas taevalikku valgust ja rahu. Ta
oli pannud selga vürstlikud riided: sametmantli, satäänist roosakas-punase vammuse ja jalga
kuldsed sukad.“ (D’Aubigne, History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin.
/“Reformatsiooni ajalugu Euroopas Calvini päevil“/ kd. 2, ptk. 16). Berquin oli valmis
tunnistama oma usku kuningate Kuninga ja univerrumi elanike juuresolekul ning ta ei
tahtnud, et leinarüü varjutaks inimeste silmis teda täitvat rõõmu. {SV 159.2}
Kui rongkäik aeglaselt läbi rahvast tulvil tänavate liikus, pani pariislasi imestama eriline
rahu ja võidurõõm, mis kiirgas märtri kogu olemusest. „Ta näeb välja nii nagu istuks ta
templis ja mõtiskleks pühist asjust,“ ütlesid nad. (Wylie, kd. 13, ptk. 9). {SV 159.3}
Tuleriidal seistes püüdis Berquin rahvale mõne sõna öelda, kuid mungad, kes kartsid
tema sõnade mõju, hakkasid kisendama ja sõdurid plaksutasid käsi. Nende lärm summutas
märtri hääle. „Nii andis 1529. a. kultuurse Pariisi kõige kõrgem ilmalik ja vaimulik võim
1793. a. elavatele inimestele alatu eeskuju, kuidas summutada tapalaval surijate pühalikke
sõnu.“ (samas, kd. 13, ptk. 9). {SV 159.4}
Berquini hääl summutati ja tuleleegid hävitasid ta keha. Teated tema surmast põhjustasid
leina reformatsiooni pooldajate hulgas kogu Prantsusmaal. Kuid tema eeskuju polnud asjatu.
„Ka meie oleme valmis rõõmuga surma minema,“ ütlesid tõetunnistajad. „Me suuname
pilgu igavesele elule.* (D’Aubigne, „History of the Reformation in Europe in the Time of
Calvin“, kd. 2, ptk. 16). {SV 159.5}
128