Rahvasta Leviaatan_

võimete ja teadmistega õpetajad ühinesid evangeeliumi kuulutamisega ja ühiselt võideti
pooldajaid kõigist inimklassidest; nii käsitöölisi ja talupoegi kui kuninga õukondlasi. Tollal
valitsenud monarhi Francis I õde võttis vastu reformaatori usu. Kuningas ise ja kuninga ema
näisid sellesse heatahtlikult suhtuvat ning lootusrikkalt vaatasid reformaatorid ette ajale, mil
evangeelium võidab kogu Prantsusmaal. {SV 156.2}
Nende lootused ei täitunud. Kristuse jüngreid ootasid katsumused ja tagakiusamine.
Jumal varjas halastusrikkalt reformatsiooni rasked päevad nende silme eest. Vahepeal oli
aga rahuaeg, mis andis võimaluse tormis vastupanekuks jõudu koguda ja usupuhastusel väga
edukalt levida. Meauxi piiskop töötas oma piirkonnas innukalt, niihästi vaimulik-konna kui
rahva hulgas. Harimatud ja ebamoraalsed preestrid eemaldati ja nende kohad täideti nii palju
kui võimalik, õpetatud ja jumalakartlike meestega. Piiskop soovis väga, et tema maakonna
rahvas võiks Jumala Sõna vabalt uurida. See soov peagi ka täitus. Lefevre asus tõlkima Uut
Testamenti, ja just samal ajal, mil Wittenbergi trükipressi alt ilmus Lutheri saksakeelne
Piibel, kirjastati prantsusekeelne Uus Testament Meauxis. Piiskop ei säästnud vaeva ega
kulutusi, et seda oma piiskopkonnas levitada ning lühikese ajaga oli Meauxi talupoegadel
käes Pühakiri. {SV 156.3}
Nagu janust nõrkevad rändurid tunnevad rõõmu elustava vee allikast, nii võtsid need
hinged vastu taeva sõnumi. Põllutöölised põldudel ja käsitöölised töökodades kõnelesid
õhinaga üksteisele Piibli kallihinnalistest tõdedest, Õhtuti koguneti kõrtsi mineku asemel
üksteise poole koju, et lugeda Jumala Sõna ja palvetada ning kiita Jumalat. Selle piirkonna
kogudustes leidis peagi aset suur muudatus. Ehkki liikmeskond koosnes enamuses
alamrahvast, harimata ja rasket tööd rügavatest inimestest, ilmnes nende elus jumaliku armu
ümberkujundav ja ülendav vägi. Alandlike, armastavate ja sügavalt jumalakartlike
inimestena andsid nad tunnistust sellest, mida suudab teha evangeelium nendes, kes selle
puhtsüdamlikult vastu võtavad, {SV 156.4}
Meauxis süüdatud valgus levis kiiresti kaugemale. Pöördunute arv surenes iga päevaga.
Kuningas, kes vihkas piiratud mõistusega munkade vagatsemist, suutis teatud aja kestel
kirikutegelaste raevu vaos hoida, kuid paavstlikud juhid said lõpuks võimust. Meauxi
piiskop, keda sunniti valima kas tuleriida või oma usust lahtiütlemise vahel, valis kergema
tee, kuid juhi taganemisest hoolimata jäi tema kari kindlaks tõele. Paljud tunnistasid tõde
leekide keskel. Selle julgust? ja ustavuse läbi, mida need lihtsad kristlased tuleriidal
ilmutasid, kõnelesid nad tuhandetele, kes rahulikel päevadel poleks nende tunnistust
kuulnud. {SV 157.1}
Kannatuste ja põlguse ajal tunnistasid Kristust ka kõrgkihi esindajad. Lossi uhketes
saalides ja palees leidus kuninglikust soost isikuid, kes hindasid tõde enam kui rikkust, au ja
isegi elu. Rüütlikuue all asus väärikam ja kindlam inimene kui piiskopi rüü ja mitra all.
Louis de Berquin oli sündinud aadlikuna. Õukonna vapper rüütel, peente
käitumismaneeridega ja laitmatu moraaliga noormees oli pühendunud õppimisele. „Ta oli,“
126