Rahvasta Leviaatan_

Hämmastuse ja vastikustundega jättis ta püstitatud ülesanded pooleli ja pühendus Jumala
Sõna uurimisele. Peagi hakkas ta õpetama vastavastatud kallihinnalisi tõdesid ka
teistele. {SV 154.4}
Aastal 1512, mil ei Luther ega Zwingli polnud veel usupuhastustööd alustanud, kirjutas
Lefevre: „Jumal on see, kes annab meile usu läbi sellise õiguse, mis ainuüksi armust
mõistab õigeks ja kingib igavese elu.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 1). Lunastuse saladusi tundma
õppides hüüatas ta: „Oh, milline suur, kirjeldamatu vahetus! Patutu Jumal on hukka
mõistetud ja süüdlane on vaba! Õnnistatu kannab needust ja neetule on toodud õnnistus! Elu
sureb ja surnu elab! Auhiilgust varjab alandus ning see, kel ei olnud mingit nägu, on kaetud
auhiilgusega!“ (D’Aubigne, Londoni väljaanne, kd. 12, ptk. 2). {SV 155.1}
Õpetades, et päästmise au kuulub ainuüksi Jumalale, tunnistas Lefevre ühtaegu, et
inimestel lasub sõnakuulmise kohustus. „Kui sa oled Kristuse koguduse liige,“ ütles ta, „siis
oled sa Tema ihu liige. Kui sa oled osa Tema ihust, siis on sinus Jumala täiuslik loomus...
Oh, kui inimesed vaid mõistaksid seda eesõigust! Kui puhtalt, karskelt ja pühalt tahaksid
nad siis elada, ja kuidas põlgaksid selle maailma au sisemise, lihaliku silma eest varjatud au
nimel.“ (samas, kd. 12, ptk. 2). {SV 155.2}
Lefevre üliõpilaste seas oli neid, kes innukalt tema sõnu kuulasid ja veel kaua pärast
õpetaja hääle vaikimist tõe kuulutamist jätkasid. Üks neist oli William Farel. Jumalakartlike
vanemate pojana oli ta kasvatatud kõhklematus usus vastu võtma kiriku õpetusi. Ta võis
enese kohta öelda nii nagu apostel Paulus: „Et, mina kui variser olen elanud meie
jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi.“ (Ap. t. 26, 5). Pühendunud paavstlasena
põles ta agarusest hävitada kõiki neid, kes julgesid kirikule vastu hakata. „Kui ma kuulsin
kedagi rääkimas paavsti vastu, kiristasin ma hambaid nagu raevukas hunt,“ ütles ta hiljem
oma elu sellele perioodile viidates. (Wylie, kd. 13, ptk. 2). Ta oli väsimatu pühakute austaja.
Koos Lefevrega oli ta käinud läbi kõik Pariisi kirikud, kummardanud altarite ees ning
kaunistanud andidega pühi jäänuseid, ometi ei andnud kõik need kombetalitused hingele
rahu. Patutunne, mida ükski patukahetsuse tegu ei suutnud eemale peletada, rõhus meelt.
Otsekui hääl taevast kõlasid talle reformaatori sõnad: „Päästmine on armust! Süütu Jumala
Tall on hukka mõistetud, kurjategija on õigeks kuulutatud! Ainuüksi Kristuse rist võib
avada taevaväravad ja sulgeda põrgu omad!“ (samas, kd. 13, ptk. 2). {SV 155.3}
Farel võttis tõe rõõmuga vastu. Ümberpööramise läbi, mis sarnanes Pauluse omale,
vabanes ta traditsioonide orjusest ja sai vabaduse Jumala Pojas. „Mõrvarliku südamega
saagihimulisest hundist muutusin ma vaikseks ja vaguraks talleks. Mu süda lõi täielikult
lahku paavstist ja andus Jeesusele Kristusele,“ meenutas ta. (D’Aubigne, kd. 12, ptk.
3). {SV 156.1}
Sedamööda, kuidas Lefevre jätkas valguse levitamist oma üliõpilaste seas, hakkas Farelgi
kuulutama tõde avalikult. Ta oli Kristuse eest väljas sama innukusega nagu varem paavsti
eest. Üsna pea liitus nendega üks kiriku juhtiv preester, Meauxi piiskop. Teisedki suurte
125