Rahvasta Leviaatan_

Peatükk 12—Reformatsioon Prantsusmaal
Speyeri protestile ja Augsburgi usutunnistusele, mis tähistasid reformatsiooni võidukäiku
Saksamaal, järgnesid aastad täis võitlust ja pimedust. Toetajaskonna hulgas valitsevatest
lahkhelidest ja võimsate vaenlaste rünnakutest nõrgestatuna näis protestantism olevat
määratud täielikule hävingule. Tuhanded pitseerisid oma tunnistuse verega. Puhkes
kodusõda. Üks protestantismi juhtivatest pooldajatest sai reeturiks, Öil saimad
reformaatorlikud vürstid langesid keisri kätte ning neid veeti vangidena linnast linna. Kuid
näilisel võidumomendil sai keiser lüüa. Ta nägi, kuidas saak tõmmati ta käte vahelt ja ta
isegi pidi viimaks alistuma õpetustele, mille väljajuurimisele ta oli pühendanud oma elu.
Ketserite hävitamise nimel oli ta pannud kaalule oma kuningriigi, varanduse ja isegi elu.
Nüüd nägi ta oma sõjavägesid võitluses kahanemas, varalaekaid tühjenemas ja mässe
lõõmamas kuningriigi erinevates osades; usk aga, mida ta asjatult oli püüdnud maha suruda,
levis kõikjal. Karl V oli võidelnud Kõikväelise vastu. Jumal oli öelnud: „Saagu valgus!“,
kuid keiser oli püüdnud säilitada pimedust. Tema eesmärgid nurjusid. Enneaegselt
vananenud ja pikast võitlusest kurnatud loobus ta troonist ja sulges end kloostrimüüride
taha. {SV 153.4}
Ka Šveitsis saabusid reformatsioonile tumedad päevad. Kuigi paljud kantonid võtsid
vastu reformeeritud usu, rippusid teised sõgedalt rooma-katoliku usutunnistuse küljes.
Nende jälitamine, kes soovisid tõde vastu võtta, viis viimaks kodusõjani. Zwingli ja paljud
temaga reformatsioonis ühinenud langesid Cappeli verisel lahinguväljal. Kohutavatest õnnetustest
masendatud Ökolampadius suri peagi. Rooma-katoliku kirik võidurõõmutses. Näis,
et paljudes kohtades sai paavstlust tagasi kõik, mida oli kaotanud. Ometi ei olnud See, kelle
nõupidamised on igavesest ajast, jätnud oma üritust ega rahvast. Tema käsi oli valmis tooma
neile päästet. Jumal äratas teistel maadel töölisi reformatsiooni edasi viima. {SV 154.1}
Prantsusmaal oli. hakanud koitma juba enne Lutheri kuulsakssaamist reformaatorina. Üks
esimesi, kes valgusest kinni haaras, oli elatanud Lefevre, avara silmaringiga mees, Pariisi
ülikooli professor ja otsekohene ning agar paavstluse pooldaja. Vana-aja kirjanduse
uurimise käigus pöördus tema tähelepanu Piiblile. Ta õpetas seda Raamatut ka oma üliõpilastele.
{SV 154.2}
Lefevre oli kirglik pühakute austaja ning seetõttu oli ta hakanud koostama pühakute ja
märtrite ajalugu sellisel kujul nagu see esineb kiriku legendides. See oli suuremahuline
ettevõtmine. {SV 154.3}
Ta oli oma kavatsuse teostamisega juba üsna kaugele jõudnud, kui ühel päeval tuli mõte
pöörduda Piibli poole, et sealtki tõhusat ainestikku leida. Selle eesmärgiga ta Pühakirja
uurima hakkaski, Õpetlane leidis Piiblist tõepoolest pühade elulugusid, kuid mitte selliseid,
nagu leidus roomakatoliku Kiriku kalendris. Jumalik valgus tungis mehe mõistusesse.
124