Rahvasta Leviaatan_

jutluse teemaks. „Apostlite päevist alates,“ ütleb üks kirjamees, „ei ole antud
suurepärasemat tunnistust.“ (D’Aubigne, kd. 14, ptk. 7). {SV 151.2}
„Kõik, mis luterlased ütlesid, on tõde; me ei saa seda eitada,“ tunnistas üks paavstlik
piiskop. Keegi pöördus dr. Ecki poole küsimusega: „Kas te võite paikapidavate
põhjendustega ümber lükata kuurvürsti ja tema liitlaste usutunnistuse?“ „Apostlite ja
prohvetite kirjadega mitte!“ kõlas vastuseks, „kuid kirikuisade ja kontsiilide otsustega külL*
„Ma mõistan,“ sõnas küsija, „et teie ütluse kohaselt rajaneb luterlaste õpetus Piiblile, kuid
meie oma mitte!“ (samas, kd. 14, ptk. 8). {SV 151.3}
Mitmed Saksamaa vürstid võideti reformeeritud usule. Ka keiser ise tunnistas
protestantlikud õpetuspunktid õigeks. Usutunnistus tõlgiti paljudesse keeltesse ja see levis
üle kogu Euroopa. Järgmiste põlvkondade miljonid inimesed võtsid selle vastu oma
usutunnistusena. {SV 151.4}
Jumala ustavad sulased ei tegutsenud üksinda. Sel ajal, kui vürstiriigid, võimud ja kurjad
vaimud moodustasid nende vastu võimsa liidu, ei jätnud Issand oma rahvast maha. Kui
tõekaitsjate silmad oleksid olnud avatud, oleksid nad näinud samasuguseid tõendeid
jumalikust lähedalolust ja abist nagu nägi üks muistse aja prohvet. Tol korral, kui Eliisa
teener oli juhtinud oma õpetaja tähelepanu ümbritsevale vaenulikule armeele, kes oli ära
lõiganud kõik põgenemisvõimalused, oli prohvet palunud: „Jehoova, tee ometi ta silmad
lahti, et ta näeks!““ ...ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid!“ (2. Kun. 6, 17).
Taeva sõjavägi oli Jumala sulast kaitsmas. Samamoodi valvasid inglid töölisi ka
reformatsiooni päevil. {SV 151.5}
Uks põhimõte, mida Luther väga kindlalt kaitses, oli veendumus, et reformatsiooni
toetuseks ja kaitseks ei tule kunagi pöörduda ilmaliku võimu poole ega otsida abi inimlikelt
relvadelt. Ta rõõmustas, et vürstid olid evangeeliumi tunnistanud, kuid siis kui nad
kaalutlesid kaitseliiga moodustamise vajadust, ütles Luther: „Evangeeliumi õpetust võib
kaitsta ainuüksi Jumal. Mida vähem inimene siin vahele astub, seda rohkem saab ära teha
Jumal.“ Kõik esitatud poliitilised ettevaatusabinõud võisid tema arvates põhjustada alusetut
kartust ja väärat umbusaldust.“ (D’Aubigne, London ed. kd. 10, ptk. 14). {SV 152.1}
Kui võimsad vaenlased ühinesid reformeeritud usu hävitamiseks ja tuhanded mõõgad
näisid tõusvat löögiks, kirjutas Luther: „Saatan raevutseb; jumalakartmatud prelaadid teevad
salasepitsusi ja meid ähvardatakse sõjaga. Rahvast tuleb õhutada võitlema vapralt Issanda
trooni eest usu ja palve läbi nii, et meie vaenlased JumalaVaimu poolt võidetuina on
sunnitud jääma rahule. Meie peamine vajadus ja töö on palve. Rahvas teadku, et ta on
mõõgaterale ja Saatana raevule välja pandud ning seepärast — palvetagu!“ (D’Aubigne, kd.
10, ptk. 14). {SV 152.2}
Pisut hiljem, kui Luther viitas liidule, mida reformeeritud vürstid plaanitsesid
moodustada, selgitas ta, et ainus relv selles lahingus peaks olema „Vaimu mõõk*. Ta
122