Rahvasta Leviaatan_

vaenlasega.“ Kuid teised julgustasid: „Käitugu vürstid julgelt ja Jumala üritus on
päästetud!“ „Jumal on ustav; Ta ei jäta meid maha,“ ütles Luther, (samas, kd. 14. ptk. 2).
Kuurvürst asus oma saatjaskonnaga teele Augsburgi. Saatjad mõistsid ohtu, mis vürsti
ähvardas ning paljud ratsutasid Augsburgi poole süngeina ja väriseva südamega. Luther, kes
saatis neid Goburgini, elustas nende usku kiidulauluga „Üks kindel linn ja varjupaik“, mille
ta sellel teekonnal lõi. See inspireeritud laul peletas paljude mure ja kergendas mõndagi
rõhutud südant. Reformatsiooni pooldavad vürstid otsustasid esitada oma vaated
riigipäevale punktide kaupa koos tõenditega Pühakirjast. Selle ettekande etteval-mistamine
tehti ülesandeks Lutherile, Melanchtonile ja nende kaaslastele. Koostatud kirjatööd lugesid
protestandid 0ma usutunnistuseks, ja tulid eelnevalt kokku, et ka oma nimi sellele tähtsale
dokumendile alla kirjutada. See oli tõsine ja raske aeg. Reformaatorid soovisid väga, et
nende asja ei aetaks segi poliitiliste küsimustega. Nende meelest pidi reformatsioon toetuma
ainult Jumala Sõnale. Kui kristlikud vürstid asusid usutunnistusele alla kirjutama, segas
Melanchton vahele, öeldes: „Selliseid asju peavad ajama vaimulikud ja mitte riik. Oma
kinnituse peavad andma jutlustajad ja mitte vürstid.“ „Jumal hoidku,“ vastas Saksimaa
Johann, „et te mind kõrvale jätate. Ma olen otsustanud teha seda, mis on õige, ilma et ma
muretseksin oma krooni pärast. Ma tahan Issandat tunnistada. Minu kuurvürsti kübar ja
minu hermeliin ei ole mulle nii kallid kui Kristuse rist.“ „Kui minu Issanda Jeesuse Kristuse
au seda nõuab, olen ma valmis... jätma oma varanduse ja elu.“ „Ma võiksin pigem loobuda
oma alamatest ja riigist ja lahkuda oma isade maalt kepp käes,“ jätkas ta, „kui vastu võtta
mõnda teist õpetust, millest ei räägi see usutunnistus.“ (samas, kd. 14. ptk. 6). Selline oli
nende Jumala meeste usk ja julgus. {SV 150.1}
Saabus määratud aeg ilmuda keisri ette. Karl V, ümbritsetud kuurvürstidest ja vürstidest,
asus ära kuulama protestantlikke reformaatoreid. Nende usutunnistus loeti ette. Sellel suurel
koosolekul kõlasid evangeelsed tõed väga selgesti ja paljastasid paavstliku kiriku eksitused.
Õigusega nimetatakse seda „usupuhastuse suurpäevaks, üheks kõige aulisemaks kristluse
ning kogu inimkonna ajaloos.“ (samas, kd. 14, ptk. 7). {SV 150.2}
Mõned napid aastad olid möödunud päevast, mil Wittenbergi munk seisis üksi Wormsi
rahvusliku nõukogu ees. Nüüd olid tema asemel suursugused ja kõige võimsamad keisririigi
vürstid. Lutheril oli keelatud Augsburgi ilmuda, kuid oma sõnade ja palvete kaudu viibis ta
kohal. „Ma olen ülirõõmus“, kirjutas ta, „et olen elanud selle tunnini, mil võin näha, kuidas
nii kuulsad tunnistajad ülistavad Kristust nii kõrgeaulise koosoleku ees.“ (samas, kd. 14,
ptk. 7). Nii täitus see, mida ütleb Pühakiri: „Ma tahan rääkida Su tunnistustest kuningate
ees.“ (Laul 119, 46). {SV 151.1}
Pauluse päevil viidi evangeelium vangistatud apostli ahelate kaudu vürstide ja keiserlike
linnade suurmeeste ette. Nüüdki kuulutati seda, mida keiser oli keelanud kuulutada kantslist,
avalikult kuninga palees. Seda, mida paljud pidasid kõlbmatuks kuulata alamrahval,
kuulasid imestusega impeeriumi valitsejad ja isandad. Kuningas ja suured mehed
moodustasid kuulajaskonna, kroonitud vürstid olid jutlustajaiks ning Jumala kuninglik tõde
121