Rahvasta Leviaatan_

Kui reformaatorid, kes saavutasid teatud edu, oleksid hakanud taotlema maailma
heakskiitu, oleksid nad murdnud truudust niihästi Jumalale kui reformatsioonile ning viinud
selle hävingusse. Nende üllate reformaatorite kogemuses peitub eeskuju kõikide järgnevate
ajastute jaoks. Saatanlik tegutsemisviis Jumala ja Tema Sõna vastu ei ole
muutunud. Hingevaenlane seisab Pühakirja kui elu juhtnööri vastu sama kiivalt nagu XVI
sajandil. Meie ajastu on läinud Jumala Sõna õpetusest ja eeskirjadest kaugele. Tungiv
vajadus on pöörduda taas suure protestantliku põhimõtte juurde: Piibel ja ainult Piibel kui
usu ja elu ainus juhtnöör. Saatan töötab igasuguste vahenditega, et hävitada religioosset
vabadust. Antikristlik võim, mille Speyeri protesteerijad kõrvale heitsid, teeb kõik selleks, et
taastada oma kadumaläinud võimu. Vankumatu poolehoid Jumala Sõnale, mis ilmnes
reformatsioonis selle kriisi ajal, on ainus uuendusttoov lootus ka tänapäeval. {SV 148.4}
Protestantismi ähvardas ilmne hädaoht, kuid ilmne oli ka jumalik käsi, mis varjas
ustavaid. Umbes neil päevil oli Melanchton suure kiiruga saatnud läbi Speyeri tänavate
Reini kaldale oma sõpra Simon Crynaeust ja palunud tal otsekohe ületada jõgi. Kui
Crynaeus sellise tormakuse üle hämmastust avaldas, jutustas Melanchton talle, kuidas üks
„vana, väärikas ja pühalik-tõsise välimusega võõras mees,“ oli äsja käinud tema juures ja
öelnud, et „Ferdinand oli saatnud just praegu mehed välja Crynaeust arreteerima!““ {SV
149.1}
Sellel päeval oli Crynaeust äärmiselt pahandanud juhtiva paavstliku doktori Faberi jutlus
ja päeva lõpul oli ta temaga, kes kaitses „teatud põlastusväärseid eksitusi“, ägedalt vaielnud.
„Faber taltsutas küll oma viha, kuid pärast vaidlust pöördus otsekohe kuninga poole, kellelt
ta sai nõusoleku tüütu Heidelbergi professori kinnivõtmiseks. Melanchton ei kahelnud, et
Jumal oli saatnud ühe oma inglitest tema sõpra hoiatama. {SV 149.2}
Reini kaldal seistes ootas Melanchton seni, kuni jõe vood lahutasid Crynaeuse
tagaajajatest. „Viimaks ometi!“ hüüatas Melanchton, kui ta nägi sõpra vastaskaldal,
„viimaks ometi on ta pääsenud nende küüsist, kes janunesid tema süütu vere järele“. Koju
tagasi jõudnud, kuulis Melanchton, et kinnivõtjad olid Crynaeust otsides kõik nurgad läbi
tuhninud.“ (samas, kd. 13, ptk. 6). {SV 149.3}
Reformatsioon pidi saavutama veel suurema tähelepanu maailma vägevate silmis.
Kuningas Ferdinand oli keeldunud kuulamast evangeelsete vürstide väiteid, kuid neile anti
võimalus esitada oma asi keisri ning kiriku ja riigi kõrgete aukandjate ees. Speyeri
protestidele järgneval aastal valitsev vaikus häiris keiser Karl V, kes kutsus olukorra
arutamiseks kokku Augsburgi riigipäeva, mille kohta ta teatas, et kavatseb isiklikult seda
juhtida. Sinna kutsuti ka protestantlikud juhid. {SV 149.4}
Reformatsiooni ähvardas suur hädaoht, kuid selle kaitsjad usaldasid kõik Jumala hoolde
ning tõotasid olla ustavad evangeeliumile. Saksi kuurvürsti nõudjad olid teda tungivalt
palunud riigipäevale mitte minna. Nad ütlesid, et keiser nõuab vürstide osavõttu selleks, et
neid lõksu meelitada. „Risk on minna ja lasta end sulgeda linna müüride taha koos võimsa
120