Rahvasta Leviaatan_

Kuningas Ferdinand, keisri esindaja Riigipäeval, mõistis, et ettepanek võib põhjustada
tõsiseid lahkhelisid, kui ei suudeta mõjutada vürste seda vastu võtma ja toetama. Niisiis
püüdis ta neid ümber veenda, kuna ta teadis hästi, et vägivalla kasutamine nende meeste
juures muudaks nad veelgi otsusekindlamaks. Ta „palus vürste nõustuda kokkuleppega ja
kinnitas, et keiser on nendega siis üliväga rahul“. Kuid need ustavad mehed tunnistasid
võimu, mis oli kõrgem kui maised valitsejad. „Me kuuletume keisrile kõiges, mis aitab
kaasa rahu säilitamisele ja mis austab Jumalat,“ vastasid nad rahulikult, (samas, kd. 13, ptk,
5). {SV 146.2}
Viimaks teatas kuningas Riigipäeva ees kuurvürstile ja tema sõpradele, et Riigipäeva
otsus avaldatakse keiserliku määrusena ja et „ainus, mis neil üle jääb, on alistuda enamusele“.
Seda öelnud, väljus Ferdinand saalist, andmata reformaatoritele võimalust
nõupidamiseks või vastamiseks. „Asjatult saatsid nad kuningale järele esindajad palvega, et
ta tagasi tuleks.“ Nende protestile vastas ta napilt: „See küsimus on lõplikult otsustatud.
Jääb üle ainult alistuda.“ (samas, kd. 13, ptk. 5). {SV 146.3}
Keisri pooldajad olid näinud, et kristlikud vürstid hoidsid kõvasti kinni Pühakirjast ja
mitte inimlikest õpetustest või nõudmistest. Nad teadsid ka seda, et seal, kus uuenduslikud
põhimõtted vastuvõttu leidsid, murdus paavstluse võim. Kuid nii nagu tuhanded enne ja
pärast neid on vaadanud ainult „nähtavatele asjadele“, nii tegid ka nemad. Nad leidsid, et
keisri ja paavsti võim oli kindel, reformaatorid aga nõrgad. Kui reformaatorid oleksid
toetunud üksnes ilmalikule abile, siis oleksid nad olnud tõepoolest nii abitud, nagu
riigimehed arvasid, ent hoolimata sellest, et neid oli arvuliselt vähe js et nad olid vastuolus
Roomaga, olid nad tugevad. Nad toetusid Riigipäeva otsuse asemel Jumala Sõnale, keiser
Karli asemel Jeesusele Kristusele, kuningate Kuningale ja isandate Issandale.“ (samas, kd.
13, ptk. 6). {SV 146.4}
Kuna Ferdinand oli keeldunud nende tõendusi ära kuulamast, otsustasid vürstid tema
puudumisest mitte välja tehe ja oma protest viivitamatult rahvuslikule nõukogule esitada.
Riigipäevale esitati järgmine pühalik deklaratsioon: {SV 147.1}
„Me kinnitame kohalolijate juuresolekul Jumala, meie ainsa Looja, Kaitsja, Lunastaja ja
Päästja ees, kes ühel päeval saab meie kõikide, niihästi inimeste kui ka kogu loodu
Kohtumõistjaks, et nii eneste kui oma rahva pärast ei või me nõustuda esitatud otsusega ega
kuuletuda selle mitmele punktile, mis on vastuolus Jumala, Tema Püha Sõna, meie
südametunnistuse, meie hinge pääsemise ja Speyeri kontsiili viimaste otsustega.“ {SV
147.2}
„Kuidas võiksime me kinnitada edikti, mis ühes lõigus räägib sellest, et Kõikväeline
Jumal kutsub inimest Tema tundmisele, ja teises lõigus võtab inimeselt vabaduse seda
tundmist vastu võtta... Kuna ainult seda õpetust, mis on kooskõlas Jumala Sõnaga, võib
nimetada kindlaks; kuna Issand keelab õpetamast midagi muud; kuna Pühakiri igat teksti
tuleb uurida samas esinevate selgemate tekstide abil; kuna Püha Raamat on kõiges, mis
118