Rahvasta Leviaatan_

soodsad võimalused avanevad tulevikus? Valigem rahu, võtkem vastu õlipuuoks, mida
pakub Rooma ja silugem sellega Saksamaa haavad! Selliste argumentidega oleksid
reformaatorid võinud õigustada oma alistumist, mille tulemuseks oleks olnud reformatsiooni
kiire likvideerimine. {SV 144.4}
Onneks kaalusid nad sügavalt põhimõtet, millele see sobing oli rajatud ja tegutsesid usus.
Milline oli see põhimõte? See oli Rooma õigus vägistada südametunnistust ja keelata
Jumala Sõna vabalt uurida. Vürstid ise ja nende protestantlikud alamad võisid kasutada
religioosset vabadust kokkuleppe tingimuste kohaselt armuannina, kuid mitte õigusena.
Kõiges muus, mida lepe ei hõlmanud, jäi maksma suur ülemvõim; südametunnistus polnud
väärt krossigi. Roomakatoliku kirik jäi ilmeksimatuks kohtunikuks, kellele pidid kuuletuma
kõik. Sobingu vastuvõtmine oleks tähendanud tegelikult nõustumist usuvabaduse
surumisega ainult reformeeritud Saksamaa piiridesse. Ülejäänud kristliku maailma jaoks
oleks Pühakirja vaba uurimine ja reformeeritud usu tunnistamine olnud kuritegu, mille eest
oli õigus karistada vangla ja tuleriidaga. Kas vürstid võisid nõustuda usuvabaduse
kehtestamisega ainult teatud piirkonnas ja öelda sellise teguviisiga tegelikult seda, et
reformatsioon oli võitnud viimase pöördunu, vallutanud viimase aakri maad, ja et seal. kus
Rooma tol hetkel valitses, pidi jääma tema võim igaveseks? Kas reformaatorid oleksid
võinud pärast seda väita, et nende käed polnud määritud sadade ja tuhandete verega, kes
sellise kokkuleppe tõttu paavstlikes maades oma elu pidid jätma? Sellel kriitilisel tunnil, mil
evangeeliumi edu ja kristlaskonna vabadus seisid kaalukausil, oleks nõustumine olnud
reetmine.“ (Wylie, kd. 9, ptk. 15). Meelsamini olid nad nõus „ohverdama kõik, ka trooni,
krooni ja elu“ (D’Aubigne, kd. 13, ptk. 5). {SV 145.1}
„Me hülgame kokkuleplusettepaneku!“ ütlesid vürstid. „Südametunnistuse üle ei ole
masside survel meelevalda.“ Eestkõneleja selgitas: „Tänu 1526. a. dekreedile on meie riigis
rahu. Selle tühistamine võib põhjustada Saksamaal rahutust ja lõhesid. Riigipäeva
kompetentsi kuulub usuvabaduse säilitamine ainult järgmise kirikukoguni!“ (samas, kd. 13,
ptk. 5). Riigivõimu ülesandeks on kaitsta südametunnistuse vabadust. Sellega piirdub tema
võim usuasjus. Iga ilmalik valitsus, mis püüab riigivõimu abil kehtestada või peale suruda
religioosseid kohustusi, tallab jalge alla põhimõtted, mille pärast evangeelsed kristlased nii
üllalt on võidelnud. {SV 145.2}
Paavsti pooldajad otsustasid selle „julge kangekaelsuse“ maha suruda. Nad alustasid
otsuse elluviimist, püüdes tekitada erakondi reformatsiooni pooldajate hulgas ja sisendada
hirmu neisse, kes ei olnud end avalikult selle pooldajaks tunnistanud. Viimaks kutsuti
vabade linnade esindajad Riigipäeva ette ja nõuti, et nad ütleksid oma seisukoha ette-pandud
tingimuste suhtes. Linnade esindajad palusid aega, kuid seda ei antud. Ülekuulamisel
osutus, et peaaegu pooled neist olid reformatsiooni poolt. Need, kes keeldusid ohverdamast
südametunnistuse vabadust ja isikliku arvamuse õigust, teadsid hästi, et neid hakatakse
tulevikus mustama, hukka mõistma ja taga kiusama. Üks delegaatidest ütles: „Me kas
hülgame Jumala Sõna või läheme tuleroaks.“ (samas, kd. 13, ptk. 5), {SV 146.1}
117