Rahvasta Leviaatan_

Vagatsevad paavstlased väitsid: „Türklased on paremad kui luterlased, sest türklased peavad
paastupäevi, aga luterlased astuvad neist üle. Kui meil tuleks valida — Jumala Püha Sõna
või kiriku vanade eksituste vahel, siis me hülgaksime esimese.“ Melanchton ütles: „Iga päev
viskab Faber koguduse ees uusi kive evangeeliumikuulutajate pihta.“ (samas, kd. 13, ptk.
5). {SV 143.3}
Usuline sallivus oli seaduslikult kehtestatud ja evangeelsed vürstiriigid otsustasid selle
kärpimisele vastu seista. Luther, kes Wormsi riigipäevast alates oli riigivande all, ei tohtinud
Speyeris esineda, kuid suure reformaatori kohta täitsid tema kaastöölised ja vürstid, keda
Jumal oli kutsunud. Õilis Saksi Friedrich, Lutheri endine kaitsja, oli surnud, kuid hertsog
Johann, tema vend ja võimupärija,, oli uuendatud usu rõõmuga vastu võtnud. Kuigi ta oli
rahumeelne mees, ilmutas ta agarust ja südidust asjus, mis puudutasid usu huve. {SV 143.4}
Preestrid nõudsid, et reformatsiooni pooldavad vürstiriigid alistuksid endastmõistetavalt
rooma-katoliku kiriku nõudmistele. Reformaatorid nõudsid omakorda vabadust, mis neil
enne oli. Nad ei saanud nõustuda sellega, et Rooma haarab uuesti oma kontrolli alla
vürstkonnad, mis nii suure rõõmuga olid vastu võtnud Jumala Sõna, {SV 144.1}
Kompromisslahenduse leidmiseks pani kirik viimaks ette, et seal, kus reformatsioon
polnud veel võidule pääsenud, tuli rangelt täita Wormsi edikti, kuid „neis paigus, kus
inimesed on sellest võõrdunud ja kus neid ei ole võimalik selle juurde tagasi tuua ilma
mässuohuta, ei peaks vähemalt teostama uusi muudatusi ega käsitletama vaidlusküsimusi.
Kedagi ei tohi takistada missale minemast ning ükski katoliiklane ei tohi võtta vastu Lutheri
õpetusi.“ (samas, kd. 13, ptk. 5). Riigipaev kinnitas need nõudmised paavstlike preestrite ja
prelaatide suureks rõõmuks. {SV 144.2}
Selle edikti rakendamise korral „ei võinud reformatsiooni levitada seal, kus see oli
tundmata ega süvendada seal, kus see oli juba olemas“ (samas, kd. 13, ptk. 5). See oleks
keelanud sõnavabaduse ja igasuguse ümberpööramise. Reformatsiooni pooldajailt nõuti
kohest alistumist nendele kitsendustele ja keeldudele. Lootused näisid kustuvat „Rooma
katoliku kiriku hierarhia taastamine... oleks kindlasti elustanud endised pahed ning
väikseimgi lahkheli andnud paavstile voli täielikult hävitada töö, mis juba niigi oli
kannatada saanud fanatismi ja lahkarvamuste tõttu.“ (samas, kd. 13, ptk. 5). {SV 144.3}
Kui evangeelne grupeering nõu pidama kogunes, vaadati üksteisele vaikides otsa. Küsiti:
„Mida peaks tegema?“ Kaalul olid maailma jaoks ülitähtsad küsimused. Kas reformat-siooni
juhtidel tuleks alistuda ja võtta kompromissettepanek vastu? Kui kergelt oleksid
reformaatorid võinud vääratada ja langeda selles äärmiselt tähtsas pöördepunktis kiusatusse
kahelda! Kui palju usutavaid ettekäändeid ja selgeid põhjendusi leidus alistumiseks!
Lutherimeelsetele vürstidele oli kindlustatud usuvabadus. Samasuguse soosingu osalisteks
olid saanud ka kõik nende alluvad, kes olid reformeeritud vaated vastu võtnud enne karmide
abinõude tarvituselevõtmist. Võib-olla rahulduda sellega? Kui palju häda hoiaks ära selline
alistumine! Milliseid ettenägemata ohte ja konflikte väldiks nõusolek? Kes teab, millised
116