Rahvasta Leviaatan_

Peatükk 11— Vürstide protest
Üks suurepärasemaid tunnistusi, mis reformatsiooni kasuks üldse kunagi on esitatud, oli
Saksamaa kristlike vürstide poolt 1529. a. Speyeri riigipäeval esitatud protest. Nende
jumalakartlike meeste julgus, usk ja kindlus võitlesid järgnevateks aegadeks välja mõtete ja
südametunnistuse vabaduse. Vürstide protest andis reformeeritud kirikule ka nime
„protestantlik“ ning selle põhimõtted moodustasid „protes-tantismi tõelise tuuma“.
(D’Aubigne, kd. 13, ptk. 6). {SV 142.3}
Reformatsioonile oli saabunud pime ja ähvardav päev. Hoolimata Wormsi ediktist, mis
oli pannud Lutheri riigivande alla ning keelanud tema õpetuste uskumise ja levitamise, oli
riigis valitsenud mingil määral siiski usuline sallivus. Jumalik juhtivus oli ohjeldanud
jõudusid, mis seisid vastu tõele. Karl V-ndal oli kindel soov reformatsioon purustada, kuid
iga kord, kui ta käe löögiks tõstis, suunati hoop mujale. Ikka ja jälle näis nende hävitamine,
kes julgesid roomakatoliku kirikule vastu seista, möödapääsmatu, kuid kõige kriitilisemal
momendil ilmusid riigi idapiirile Türgi armeed või alustas vaenutegevust Prantsusmaa
kuningas või paavst ise, keda ärritas imperaatori kasvav vägevus. Keiser asus sõdima
nendega ning reformatsioon sai võimaluse kesk võitlust ja rahvaste mässu veel kosuda. {SV
142.4}
Viimaks lepitasid paavstlased ära omavahelised tülid ja moodustasid ühisrinde
reformatsiooni vastu. 1526. aastal oli Speyeri riigipäev andnud igale Saksa vürstiriigile
religioosseis asjus täieliku vabaduse kuni kontsiili kokkukutsumiseni. Vaevalt oli möödas
hädaoht, mis sellise otsuse tingis, kui keiser kutsus 1529. a. Speyeris taas kokku riigipäeva
plaaniga arutada ketserluse täielikku hävitamist. Vürste kohustati reformatsiooni maha
suruma esialgu rahulike vahenditega, kuid ebaedu korral oli Karl valmis kasutama ka
mõõka. {SV 143.1}
Paavstluse pooldajail oli taas põhjust võidurõõmutseda. Nad ilmusid Speyerisse suurel
arvul ja näitasid avalikult oma vaenulikkust reformaatorite ja kõigi nende vastu, kes
uuendust pooldasid. „Me oleme arvatud maailma rämpsuks ja pühkmeiks,“ ütles
Melanchton, „kuid Kristus vaatab oma vaese rahva peale ja kaitseb neid.“ (samas, kd. 13,
ptk. 5). Evangeeliumi vastu võtnud vürstidel, kes tulid riigipäevale, keelati evangeeliumist
kõnelemine ka nende oma ruumides. Ometi janunes rahvas Speyeris Jumala Sõna järele ja
keelust hoolimata kogunesid tuhanded teenistusele, mida peeti Saksi kuurvürsti kabelis. {SV
143.2}
See kiirendas kriisi. Riigipäevale tehti teatavaks keiserlik läkitus: „Kuna otsus, mis tagas
südametunnistuse vabaduse, tekitas nii suurt segadust, siis nõuab keiser selle annuleerimist.“
Selline omavoli tekitas kristlaste hulgas meelepaha ja ärevust. Üks neist ütles: „Kristus on
jälle langenud Kaifase ja Pilaatuse kätte!“ Roomameelsed muutusid veelgi ägedamaiks.
115