Rahvasta Leviaatan_

kombeid täideti piinliku täpsusega, kuid süda ja mõistus osales sellises jumalateenistuses
vähe. Lutheri jutlused, mis esitasid Jumala Sõna selgeid tõdesid koos rahva käes oleva Sõna
endaga, äratasid üles inimeste uinunud vaimujõu ja andsid lisaks puhastunud ja õilistunud
vaimulikule loomusele ka uut avarust mõistusele. {SV 140.5}
Erinevatest seisustest inimesed kaitsesid Piibel käes reformatsiooni õpetusi. Paavstlased,
kes olid Pühakirja uurimise preestrite ja munkade hooleks usaldanud, nõudsid oma
vaimulikelt nüüd üles astumist ja uute õpetuste kummutamist. Kuna preestrid olid võhikud
niihästi Pühakirja kui ka Jumala väe suhtes, jäid täielikult peale need, keda senini
õpetamatuteks ja ketseriteks oli peetud. „Kahjuks,“ ütles üks katoliku kirjanik, „on Luther
oma järelkäijaid veennud rajama usku mitte ühelegi oraaklile, vaid ainult Pühakirjale.“
(D’Aubigne, kd. 9, ptk. 11). Suured rahvahulgad kogunesid kuulama väikese haridusega
mehi, kes tõde kaitsesid ja isegi õpetatud ning kõneosavate teoloogidega diskuteerisid.
Kõrgete vaimulike häbiväärne teadmatus ilmnes siis kui nende argumentidele vastati Jumala
Sõna lihtsate õpetustega. Töölised, sõdurid, naised ja isegi lapsed tundsid Piiblit paremini
kui preestrid ja õpetatud doktorid. {SV 141.1}
Õpetlaste ridades oli kontrast sama suur. „Vanadele kiriku ülemvõimu eest võitlejatele,
kes olid keeled ja kirjanduse viljelemise hooletusse jätnud, vastandusid õilsameelsed teadmishimulised
noored, kes uurisid väsimatult Piiblit ja teadusi. Selge arusaamise, õilsa hinge
ja kartmatu südame varal saavutasid need noormehed peagi sellised teadmised, milleni
pikka aega ei küünditud. ... Iga kord, kui reformatsiooni nooruslikud kaitsjad roomakatoliku
doktoritega kokku said, esitasid nad tõde sellise kerguse ja julgusega, et võhiklikud
vastased lõid kõhklema, jäid hätta ja said häbistatud.“ (samas, kd. 9, ptk. 11). {SV 141.2}
Kui katoliku vaimulikkond nägi, et nende liikmeskond vähenes, pöördusid nad
abipalvetega kõrgemate riigiametnike poole ja püüdsid kõikvõimalike vahenditega
kuulajaskonda tagasi meelitada. Kuid rahvas oli uutes õpetustes leidnud selle, mida nende
hing oli igatsenud ja mingi asi ei pööranud neid tagasi preestrite poole, kes nii kaua olid
toitnud neid ebausu rituaalide ja inimlike traditsioonide tühjade lestadega. {SV 141.3}
Kui puhkes tagakiusamine, kordasid nad Kristuse sõnu: „Aga kui nad teid taga kiusavad
ühes linnas, siis. põgenege teise“. (Matt. 10, 23). Valgus tungis kõikjale. Põgenikud leidsid
ikka mõne külalislahke inimese, kes avas neile ukse. Ka sellises olukorras kuulutasid nad
Kristust; mõnikord kirikus, aga kui see võimalus neilt ära võeti, siis eramajades või isegi
lageda taeva all. Iga paik, kus leidus kasvõi üks kuulaja, oli pühitsetud tempel. Sellise
energiaga ja kindlusega kuulutatud tõde levis vastupandamatu jõuga. {SV 142.1}
Asjatult paluti kiriklikelt ja tsiviilvõimudelt abi ketserluse pidurdamiseks. Asjatult püüti
vangistuse, piinamise, tuleriida ja mõõga abil leida väljapääsu. Tuhanded usklikud
pitseerisid oma usu verega, ja ometi läks töö edasi. Tagakiusamine aitas kaasa tõe
levitamisele, ja fanatism, millega Saatan püüdis seda seostada, paljastus selgemalt. {SV
142.2}
114