Rahvasta Leviaatan_

Ma tahan jutlustada, ma tahan kõnelda inimestega ja ma tahan kirjutada, kuid sundida ja
vägivallaga alistada ei taha ma kedagi, sest usk on vabatahtlik. Vaadake minu teguviisi. Ma
olen olnud paavsti, indulgentside ja kõigi paavstluse pooldajate vastane, kuid ilma vägivalla
ja mässuta. Ma olen Jumala Sõna esitanud, jutlustanud ja kirjutanud — ja see ongi olnud
kõik. Ajal, mil ma „surnud“ olin... on Sõna, mida ma kuulutasin, paavstlust nõrgestanud, nii
nagu pole suutnud teha ükski vürst ega keiser. Mina ei ole midagi teinud. Sõna on seda
kõike teinud. Kui ma oleksin kasutanud vägivalda, oleks võib-olla kogu Saksamaa uppunud
verre. See aga poleks tähendanud muud kui ihu ja hinge hävitamist. Ma olen lasknud Sõnal
tegutseda.“ (samas, kd. 9, ptk. 8). {SV 137.1}
Päev-päevalt kogu nädala vältel jätkas Luther jutlustamist suurtele rahvahulkadele.
Jumala Sõna murdis märatseva liikumise kütked. Evangeeliumi vägi tõi eksitatud rahva
tagasi tõeteele. {SV 137.2}
Lutheril polnud mingit soovi kohtuda fanaatikutega, kelle teguviis oli tekitanud nii palju
kurja. Ta teadis, et need olid haiglase otsustusvõime ja ägeda meelelaadiga inimesed, kelle
usk oma erilisse „taevast saadud“ missiooni ei kannatanud välja ka kõige delikaatsemaid
vastuväiteid ega lahkeimat hoiatust. Taotledes kõrgeimat tunnustust, nõudsid nad igaühelt
nende väidete õigekstunnistamist. Kuid kuna vastased ise tahtsid Lutheriga kokku saada, et
ütelnud ta kohtumisest ära. Vestluse käigus paljastas ta nende eksitusi nii edukalt, et petised
lahkusid Wittenbergist otsekohe. {SV 137.3}
Usuhullustus vaibus mõneks ajaks, kuid paari aasta pärast puhkes veel suurema
ägedusega ja kohutavate tagajärgedega. Luther ütles selle liikumise juhtide kohta: „Pühakiri
oli nende jaoks ainult surnud kirjatäht ja nad karjusid: „Vaim! Vaim!“ Kuid ma võin kindlalt
öelda, et mina ei lähe sinna, kuhu nende vaim neid viib. Hoiaks Jumal mind sellisest
ko gudusest, kus on kõik ainult püha. Ma tahan jääda alandlike, nõrkade ja haigete hulka,
kes teavad ja tunnevad oma patte ja kes sügavast südamepõhjast ägavad ja hüüavad pidevalt
Jumala poole, et saada Temalt lohutust ja tuge.“ (samas, kd. 10, ptk. 10). {SV 137.4}
Kõige suurem fanaatik Thomas Münzer oli märkimisväärsete võimetega mees, kes oleks
võinud teha head tööd, kuid ta ei olnud omandanud tõelise usu aluspõhimõtteid. „Ta tahtis
reformeerida maailma, ent unustas, nagu kõik teisedki fanaatikud, et reformatsioon peab
algama kõigepealt enese juurest.“ (samas, kd. 9, ptk. 8). Münzer taotles liidripositsiooni ja
mõjuvõimu ega tahtnud olla kellestki alam, isegi mitte Lutherist. Ta süüdistas
reformaatoreid selles, nagu rajaksid nad omamoodi paavstlust, mis jäigalt toetuks
Pühakirjale. Ennast pidas Münzer Jumala poolt volitatud tõelise reformi läbiviijaks. „Kellel
on vaim,“ ütles Münzer, „sellel on elav usk, ehkki ta võib-olla kogu oma eluaja jooksul ei
näegi Pühakirja.“ (samas, kd. 10, ptk. 10). {SV 138.1}
Need sõgedad õpetajad lasid end juhtida tunnetest ja pidasid igat mõttevälgatust Jumala
hääleks. Tulemuseks olid igasugused liialdused. Mõned põletasid isegi ära oma Piibli ja
kisendasid: „Kirjatäht suretab, aga vaim teeb elavaks!“ Münzeri õpetused äratasid inimestes
111