Rahvasta Leviaatan_

jälle Jumalaga palves, sai ta süda rahu. „See töö ei ole minu, vaid Sinu,“ ütles ta. „Sina ei
luba ebausul ja fanatismil seda rikkuda.“ Mõte jääda veel kauemaks võitlusest kõrvale,
muutus talumatuks. Luther otsustas Wittenbergi tagasi pöörduda. {SV 135.4}
Viivitamatult asus ta ohtlikule teekonnale. Lindpriiks tun nistatuna oli vaenlastel vabadus
võtta talt elu, sõpradel aga keelatud teda aidata ja kaitsta. Riigivalitsus oli lubanud tema
pooldajate suhtes tarvitusele võtta kõige rangemad abinõud. Nüüd oli aga evangeeliumitöö
hädaohus ja Issanda nimel astus Luther kartmatult võitlusse tõe eest. {SV 136.1}
Kirjas kuurvürstile, milles ta teatas oma kavatsusest lahkuda Wartburgist, ütles ta:
„Võtke teatavaks, Teie Kõrgeausus, et ma lähen Wittenbergi palju kõrgema kaitse all, kui
suudavad pakkuda vürstid. Ma isegi ei palu teie kõrguse kaitset, vaid kaitseksin pigem ise
teid. Kui ma teaksin, et teie, vürstlik kõrgus, sooviksite ja kavatseksite mind kaitsta, siis ei
tahakski ma minna Wittenbergi. Mõõk ei saa ega tohi selles asjas kaasa aidata. Jumal üksi
peab praegusel juhul tegutsema ilma inimese abi ja kaastööta. Sellepärast saab kõige enam
aidata see, kes kõige enam usub.“ (samas, b. 9, ptk. 8). {SV 136.2}
Ühes teises kirjas, mille ta kirjutas teel Wittenbergi, lisas Luther: „Ma olen valmis teie
Kõrgeaulise meelepaha ja kogu maailma viha enda peale tõmbama. Wittenbergis on minu
lembad. Jumal on nad minu hoolde usaldanud. Mul tuleb, kui vajalik, nende pärast ka surra.
Pealegi kardan ma kohutava mässu puhkemist Saksamaal, mille kaudu Jumal meie rahvast
karistab.“ (samas, b. 9, ptk. 7). {SV 136.3}
Suure ettevaatlikkuse ja alandlikkusega, ent samas otsustavalt ja kindlalt alustas Luther
oma tööd. „Sõnaga,“ ütles ta, „peame võitlema ja hävitama kõik selle, mis vägivallaga on
ehitatud. Ma ei kavatse rakendada ebausklike ja uskmatute suhtes surveabinõusid. Mitte
kedagi ei peaks sunnitama. Vabadus on usu olemus.“ (samas, b. 9, ptk. 8). {SV 136.4}
Peagi teadis kogu Wittenberg, et Luther on tagasi ja jutlustab jälle. Rahvast voolas kokku
igalt poolt. Kirik oli puupüsti täis. Ta tõusis kantslisse ja õpetas, manitses ning noomis
ülima tarkuse ja õrnusega. Pidades silmas mõningaid, kes missa ärakaotamise nimel olid
tarvitanud vägivalda, ütles ta: „Missa on halb asi. Jumal on selle vastu. See peaks saama
kõrvaldatud ja ma sooviksin, et terves maailmas asendaks seda evangeelne
pühaõhtusöömaaeg, kuid seda ei saavutata vägivallaga. Me peame selle asja Jumala hooleks
jätma. Tema Sõna peab tegutsema, mitte aga meie. Te võibolla küsite: Miks nii? Sellepärast,
et inimeste südamed ei ole minu käes nii, nagu savi on pottsepa käes. Meil on küll
õigus rääkida, kuid meil ei ole õigust sundida, Õpetagem siis ja jätkem ülejäänu Jumala
hooleks. Mida ma vägivallaga saavutaksin? Maske, vormilikkust, inimlikke korraldusi,
matkimist ja silmakirjalikkust... Puuduks siirus, usk ja armastus. Kui need kolm puuduvad,
puudub tegelikult kõik ja me ei annaks õlekõrtki selle eest. Jumal teeb oma Sõna läbi
rohkem, kui seda suudaksid sinu, minu ja kogu maailma jõupingutused kokku. Jumal
mõjutab südant ja kui süda on Tema päralt, siis on kogu inimene Tema oma... {SV 136.5}
110