Rahvasta Leviaatan_
Peatükk 10—Reformatsiooni edu Saksamaal Lutheri mõistatuslik kadumine erutas kogu Saksamaad. Teda otsiti kõikjalt. Levis kõige kohutavamaid kuulujutte ja paljud uskusid, et ta on mõrvatud. Teda nutsid taga nii sõbrad kui ka tuhanded teised, kes ei olnud avalikult näidanud oma suhtumist reformatsiooni. Paljud tõotasid pühalikult Lutheri surma eest kätte maksta. {SV 133.3} Rooma võimukandjad nägid hirmuga, et rahval pahameel kruvis järjest enam üles nende vastu. Ehkki nad esialgu oletatava surma üle juubeldasid, soovisid nad varsti, et Luther pigemini elaks ja rahustaks rahva viha. Vaenlased polnud ka kõige julgema tegutsemisaja jooksul nii rahutud olnud nagu nüüd, mil ta oli kadunud. Neid, kes pimedas vihas olid püüdnud julget usupuhastajat hukata, valdas hirm. „Ainus, mis me eneste päästmiseks veel teha võime,“ ütles üks, „on süüdata tõrvikud ja otsida Lutherit kogu maailmast ning anda ta tagasi rahvale, kes tema järele niiviisi igatseb.“ (D’Aubigne, kd. 9, ptk. 1). Keisri käskkiri näis olevat kaotanud igasuguse kehtivuse. Paavsti saadikud värisesid vihast, nähes, et see äratas palju vähem tähelepanu, kui Lutheri kadumine. Sõnum, et ta on terve, ehkki vang, rahustas rahvast, kuid suurendas vaimustust tema vastu veelgi. Lutheri kirjatöid loeti sel perioodil palju suurema innuga kui eales varem. Üha rohkem inimesi liitus kangelasliku mehega, kes vastaste arvulisest ülekaalust hoolimata oli kaitsnud Jumala Sõna. Reformatsioon kogus jõudu. Seeme, mida Luther oli külvanud, tärkas kõikjal. Tema äraolek teostas töö, mida tema kohalolek ei oleks suutnud korda saata. Nüüd, kui suur juht oli kõrvaldatud, tundsid ka teised töölised vastutust. Uue usu ja tõsidusega tungisid nad edasi ja tegid kõik, mis nende võimuses, et nii suursuguselt alanud töö ei takerduks. {SV 133.4} Kuid Saatan ei seisnud tegevusetult. Nagu iga teise usupuhastusliikumise puhul, nii püüdis ta nüüdki rahvast valeärkamise esile kutsumise kaudu petta ja rikkuda. Kristliku koguduse esimesel aastasajal oli tõusnud üles mehi, kes nimetasid end Kristuseks. 16. sajandil ilmusid samasugused valeprohvetid. {SV 134.1} Mõned mehed, kellele usuline elevus sügavat mõju avaldas, kujutasid ette, et nad on taevast saanud erilisi ilmutusi ja väitsid, et Jumal on volitanud neid reformatsiooni lõpule viima, kuna Lutheri tegevus olevat olnud vaid väikeseks alguseks. Tegelikult kiskusid nad usupuhastaja poolt teostatud töö maha. Nad hülgasid reformatsiooni põhialuse — Jumala Sõna kui usu ja elu ainsa juhtnööri ning seadsid selle eksimatu juhise asemele oma tunnete ja muljete muutliku mõõdupuu. Põlanud niiviisi ära eksituste ja pettuste ainsa paljastamisvahendi, avasid nad Saatanale tee inimmeelte üle oma tahtmist mööda valitseda. {SV 134.2} Uks selline „prohvet“ väitis, et teda olevat juhendanud ingel Gabriel. Temaga ühines üliõpilane, kes jättis õpingud sinnapaika ja teatas, et ta on saanud Jumalalt tarkuse Piib-lit seletada. Nendega liitusid teised, kes oma loomult kaldusid fanatismi. Selliste fanaatikute 108
tegevus tekitas elevust. Lutheri jutlused olid äratanud rahvas vajaduse reformatsiooni järele ja nüüd sattusid mõned tõeliselt ausad hinged uute „pohvetite“ väidete läbi eksiteele. {SV 134.3} Selle liikumise juhid suundusid Wittenbergi, et sundida oma vaateid peale Melanchtonile ja tema kaastöölistele. „Me oleme lähedases läbikäimises Issandaga ja me teame, mis on tulemas. Ühesõnaga — me oleme apostlid ja prohvetid ning toetume Lutherile.“ (samas, b. 9, ptk. 7). {SV 134.4} Usupuhastajad olid hämmastunud ja nõutud. Sellist asja polnud nad veel kohanud ja nad ei teadnud, kuidas toimida. „Nendel inimestel on tõepoolest erakordne vaim,“ tunnistas Melanchton, „kuid milline?“ ... Ühelt poolt — hoidugem kustutamast Jumala Vaimu ja teiselt poolt — ärgem laskem end Saatana vaimul eksiteele viia.“ (samas, b. 9, ptk. 7). {SV 134.5} Uue õpetuse vili ilmnes peagi. Rahvas jättis Piibli hooletusse või heitis selle hoopis kõrvale. Ülikoolides ei teatud enam, mida teha. Kõikidele kitsendustele käega lüües katkestasid üliõpilased oma õpingud ja lahkusid koolist. Mehed, kes arvasid, et nad suudavad usupuhastust elavdada ja juhtida, viisid selle hävingu äärele. Roomameelsed said julguse tagasi ja hüüdsid võidurõõmsalt: „Veel üks pingutus ja kõik on jälle meie oma!“ (samas, b. 9, patk. 7). {SV 135.1} Kui Luther Wartburgis kuulis, mis toimus, ütles ta sügava murega: „Ma olen kartusega oodanud Saatana sellist lööki.“ (samas, b. 9, ptk. 7). Ta mõistis silmakirjalike „prohvetite“ tõelist iseloomu ja nägi tõde ähvardavat ohtu. Paavsti ja keisri vastuseis polnud suutnud tekitada temas sellist nõutust ja ahastust, nagu see uus liikumine. Usupuhastuse halvimad vastased olid esile kerkinud nende hulgast, kes end reformatsiooni sõpradeks olid tunnistanud. Just neid tõdesid, mis temale nii suurt rõõmu ja lohutust olid pakkunud, kasutati nüüd mässu ja segaduse tekitamiseks. {SV 135.2} Jumala Vaim oli viinud Lutherit usupuhastustöös edasi ning juhtinud teda veel kaugemale kui mees ise oli kavatsenud minna. Luther ei olnud hoopiski mõtelnud esitada selliseid väljakutseid ega teostada nii põhjalikke muudatusi. Ta oli olnud tööriistaks Kõigekõrgema käes, ja ometi värises ta sageli oma töö tagajärgede pärast. „Kui ma teaksin, et minu õpetus ühe inimese, ühe ainsa inimese, ükskõik, kui madala ja tähtsusetu, halvemaks muudab,“ oli Luther kunagi öelnud, „mida ta küll teha ei saa, sest see on Jumala evangeelium, siis tahaksin ma kümme korda parema meelega surra, kui et niiviisi jätkata.“ (samas, b. 9, ptk. 7). {SV 135.3} Ja nüüd oli usupuhastuse keskus Wittenberg äkki üle ujutatud fanatismi ja korratusega. Lutheri õpetused ei olnud sellist kohutavat kaost esile kutsunud, kuid reformatsiooni vaenlased kogu Saksamaal ajasid selle ikkagi tema süüks. Oma hingekibeduses küsis Luther sageli endalt: „Kas selliselt lõpeb kogu Reformatsioon?“ (samas, b. 9, ptk. 7). Võidelnud 109
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95 and 96: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 97 and 98: Sõnum reformaatori lähenemisest W
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
- Page 107 and 108: südametunnistust, kes Jumala Sõna
- Page 109 and 110: ajal peitnud end klaastri kongi, ku
- Page 111 and 112: Töö Einsiedelnis valmistas Zwingl
- Page 113 and 114: sellesse tõppe. Raske seisund kõn
- Page 115: kahtlustusi, kandsid noormehed pea
- Page 119 and 120: Ma tahan jutlustada, ma tahan kõne
- Page 121 and 122: autoriteedi ja õpetlaste ratsional
- Page 123 and 124: Peatükk 11— Vürstide protest Ü
- Page 125 and 126: soodsad võimalused avanevad tulevi
- Page 127 and 128: puudutab inimese vajadusi, kergesti
- Page 129 and 130: vaenlasega.“ Kuid teised julgusta
- Page 131 and 132: kirjutas Saksi kuurvürstile: „Me
- Page 133 and 134: Hämmastuse ja vastikustundega jät
- Page 135 and 136: nagu ütleb üks kirjamees, „suur
- Page 137 and 138: Reformeeritud usu õpetajad, kellel
- Page 139 and 140: osav võitleja teoloogilisel võitl
- Page 141 and 142: korraldati näiliselt „püha sakr
- Page 143 and 144: hüüdis üksmeelselt: „Me tahame
- Page 145 and 146: Raehoone ümber kihas raevutsev rah
- Page 147 and 148: hajusid väga kiiresti laiali üle
- Page 149 and 150: kirjutistega mõjustas Simonsit ref
- Page 151 and 152: Uue järelevaataja suureks õudusek
- Page 153 and 154: Peatükk 14—Hilisemad Inglise Ref
- Page 155 and 156: Tyndale ustavad sõbrad Barnes ja F
- Page 157 and 158: kangekaelsed. (David Laing, „The
- Page 159 and 160: Böömimaa rooma-katoliku tegelaste
- Page 161 and 162: Nagu kõikidel aegadel kiriku ajalo
- Page 163 and 164: Teised, kes arvasid, et „äravali
- Page 165 and 166: Sarnaselt oma Meistrile püüdis We
Peatükk 10—Reformatsiooni edu Saksamaal<br />
Lutheri mõistatuslik kadumine erutas kogu Saksamaad. Teda otsiti kõikjalt. Levis kõige<br />
kohutavamaid kuulujutte ja paljud uskusid, et ta on mõrvatud. Teda nutsid taga nii sõbrad<br />
kui ka tuhanded teised, kes ei olnud avalikult näidanud oma suhtumist reformatsiooni.<br />
Paljud tõotasid pühalikult Lutheri surma eest kätte maksta. {SV 133.3}<br />
Rooma võimukandjad nägid hirmuga, et rahval pahameel kruvis järjest enam üles nende<br />
vastu. Ehkki nad esialgu oletatava surma üle juubeldasid, soovisid nad varsti, et Luther<br />
pigemini elaks ja rahustaks rahva viha. Vaenlased polnud ka kõige julgema tegutsemisaja<br />
jooksul nii rahutud olnud nagu nüüd, mil ta oli kadunud. Neid, kes pimedas vihas olid<br />
püüdnud julget usupuhastajat hukata, valdas hirm. „Ainus, mis me eneste päästmiseks veel<br />
teha võime,“ ütles üks, „on süüdata tõrvikud ja otsida Lutherit kogu maailmast ning anda ta<br />
tagasi rahvale, kes tema järele niiviisi igatseb.“ (D’Aubigne, kd. 9, ptk. 1). Keisri käskkiri<br />
näis olevat kaotanud igasuguse kehtivuse. Paavsti saadikud värisesid vihast, nähes, et see<br />
äratas palju vähem tähelepanu, kui Lutheri kadumine. Sõnum, et ta on terve, ehkki vang,<br />
rahustas rahvast, kuid suurendas vaimustust tema vastu veelgi. Lutheri kirjatöid loeti sel<br />
perioodil palju suurema innuga kui eales varem. Üha rohkem inimesi liitus kangelasliku<br />
mehega, kes vastaste arvulisest ülekaalust hoolimata oli kaitsnud Jumala Sõna.<br />
Reformatsioon kogus jõudu. Seeme, mida Luther oli külvanud, tärkas kõikjal. Tema äraolek<br />
teostas töö, mida tema kohalolek ei oleks suutnud korda saata. Nüüd, kui suur juht oli<br />
kõrvaldatud, tundsid ka teised töölised vastutust. Uue usu ja tõsidusega tungisid nad edasi ja<br />
tegid kõik, mis nende võimuses, et nii suursuguselt alanud töö ei takerduks. {SV 133.4}<br />
Kuid Saatan ei seisnud tegevusetult. Nagu iga teise usupuhastusliikumise puhul, nii<br />
püüdis ta nüüdki rahvast valeärkamise esile kutsumise kaudu petta ja rikkuda. Kristliku<br />
koguduse esimesel aastasajal oli tõusnud üles mehi, kes nimetasid end Kristuseks. 16.<br />
sajandil ilmusid samasugused valeprohvetid. {SV 134.1}<br />
Mõned mehed, kellele usuline elevus sügavat mõju avaldas, kujutasid ette, et nad on<br />
taevast saanud erilisi ilmutusi ja väitsid, et Jumal on volitanud neid reformatsiooni lõpule<br />
viima, kuna Lutheri tegevus olevat olnud vaid väikeseks alguseks. Tegelikult kiskusid nad<br />
usupuhastaja poolt teostatud töö maha. Nad hülgasid reformatsiooni põhialuse — Jumala<br />
Sõna kui usu ja elu ainsa juhtnööri ning seadsid selle eksimatu juhise asemele oma tunnete<br />
ja muljete muutliku mõõdupuu. Põlanud niiviisi ära eksituste ja pettuste ainsa<br />
paljastamisvahendi, avasid nad Saatanale tee inimmeelte üle oma tahtmist mööda<br />
valitseda. {SV 134.2}<br />
Uks selline „prohvet“ väitis, et teda olevat juhendanud ingel Gabriel. Temaga ühines<br />
üliõpilane, kes jättis õpingud sinnapaika ja teatas, et ta on saanud Jumalalt tarkuse Piib-lit<br />
seletada. Nendega liitusid teised, kes oma loomult kaldusid fanatismi. Selliste fanaatikute<br />
108